Huygensi kella mõistatus sai lahenduse
Juba pendelkella leiutanud hollandi teadlane Christiaan Huygens märkas 1665. aastal kord haigevoodis lebades, et samas kapis asuvate kellade pendlid saavutavad kooskõla umbes poole tunni jooksul, ükskõik kuidas nende pendlid liikuma pandi. Kui üks pendel saavutas oma maksimaalse kõrguse paremal pool, siis teine jõudis täpselt samal hetkel oma teekonna kõrgpunkti vasakul pool. Londoni Kuningliku Seltsi liikmed naersid legendi kohaselt Huygensi tähelepanekut esimest korda kuuldes välja ja märkisid, et tema kellad pole ilmselt siiski nii täpsed, kui reklaamitud. Hiljem on siiski leitud, et tegu on reaalse nähtusega. Sellest ajast saadik on fenomeni selgitamiseks välja pakutud mitmeid erinevaid seletusi, alates pendlite poolt liikuma pandavate õhumolekulide vooludest kuni pendelkelli ühendavate talade inimsilmale hoomamatu liikumiseni välja. Viimast teooriat toetas Huygens ise. Portugali matemaatikud Henrique Oliveira ja Luís Melo teatavad nüüd, et Huygensil oli suures osas õigus. Nende poolt loodud matemaatilise mudeli kohaselt saavad pendelkellad üksteist mõjutada, saates ühe korra täisvõnke vältel välja helilaine. Viimane mõjutab omakorda pendlite liikumiskiirust. Teooria kontrollimiseks kinnitasid nad kaks pendelkella üksteise lähedusse jäiga alumiiniumist aluse külge. Pendlite liikumine muutus aja jooksul täpselt niimoodi, nagu nende loodud mudel ennustas. Samas märkasid nad, et kooskõlale said saatuslikuks nõrgemadki välised helid. Näiteks katseruumi läheduses asuva lifti uste sulgumine. Uurimus ilmus ajakirjas Scientific Reports.
