Viroloog: Nobeli preemia ootab inimest, kes seakatku ravi avastab
Tiiu Saar rääkis saates „Uudis+“, et sigade Aafrika katku ajalugu ulatub veidi enam kui saja aasta taha. Esimest korda kirjeldati sigade Aafrika katku 1903. aastal Lõuna-Aafrikas. Sealt hakkas viirus vaikselt levima uluk- ja kodusigade hulgas. 1957. aastani levis ta peamiselt Aafrika lõunaosas kuni ekvaatorini, hiljem liikus viirus edasi Põhja-Aafrikasse. Möödunud sajandi 60ndatel aastatel nakatusid juba ka Lõuna-Euroopas (Prantsusmaal, Hispaanias). Üksikuid haigusjuhtumeid on esinenud ka Hollandis ja Belgias. Lääne-Euroopas on praegu haiguspuhang Sardiinias, kus karjatatakse sigu vabalt mägedes. Samuti levib seal ka viirust edasi kandev puugiliik. Sigade Aafrika katku looduslikuks reservuaariks on pehme toesega puugid, kes nakatuvad viirust kandvatel sigalastel parasiteerides. Eestisse jõudis seakatk 2007. aastal Gruusiast tõenäoliselt laevadega, mille toidujäätmete hulgas võis olla nakatunud sealiha, mis omakorda söödeti kodusigadele. Paar aastat hiljem jõudis viirus ka Venemaale. Seal on olnud haiguspuhanguid nii kodu- kui ka metssigade hulgas. „Praegu on olukord selline, et taudi taandumist ega vaibumist pole näha,“ ütles Saar. „Praeguse seisukoha järgi võib öelda, et just metssiga on viiruse levitaja ja metssigade tõttu on ta jõudnud Balti riikidesse ja Poola.“ Tegu on ainult sigu nakatava viirusega. Kuid Saare sõnul on sigade Aafrika katk võrreldes klassikalise seakatkuga tunduvalt agressiivsem. On oht, et juhul kui haigus muutub krooniliseks, ei teki enam nii ilmseid haigustunnuseid nagu palavik või verevalumid. „See haigus võib siis jääda märkamata ja tegemist on üliohtliku haigusega.“ Ehkki tegu on juba suhteliselt ammu avastatud viirusega, pole seni suudetud sellele leida vaktsiini ega ravi. Vaktsineerimine on üliohtlike taudide puhul rangelt keelatud ning see kehtib ka seakatku kohta.  „Ravi osas tuleb öelda, et Nobeli preemia ootab inimest, kes suudab midagi välja nuputada.“  Kui haigus muutub looduskoldeliseks ehk viiruskandjateks on näiteks metsloomad või putukad, ei pruugi haiguse sümptomid enam avalduda ehkki loomad kannavad viirust endiselt edasi. Haiguse kroonilise vormi korral on küll sigade suremus väiksem, kuid esineb rohkem aborte, artriiti, liigeste turseid, kasvupeetust, hingamisteede põletikke, haavandeid nahas. Praegu tekivad meie metssigadel ja kodusigadel, kes pole kunagi varem selle viirusega kokku puutunud, väga rasked haigustunnused ja kõrge suremus, selgitas Saar. Sestap on preaegu tegu haiguse ägeda vormiga. Viirus levib nii otsese kontakti kui kaudsel teel. Otsese nakatumise puhul piisab kokkupuutest haige looma ja tema eritistega. Arvatakse, et nakkuse levikule aitavad kaasa ka linnud, kes on viirusega kokku puutunud ja siis näiteks toiduotsinguil seafarmi lennanud, ka inimesed ning seadmed, mis ei ole piisavalt desinfitseeritud. Samuti võib viiruse visaduse tõttu seda edasi kanda ka inimene oma küünte all. Kaudselt on suurimaks ohuallikaks liha ja lihasaadused, milles võib viirus väga kaua säilida. Saar tõi näiteks külmutatud liha, milles viirus võib elujõulisena säilida üle kolme aasta. Parma sinkides võib viirus säilida ligi kümme kuud. Sama kehtib suitsuvorstide ja sinkide puhul, milles viirus on eluvõimeline vähemalt kuus kuud. Samuti säilib viirus väga kaua ka keskkonnas, mis muudabki ta väga nakkavaks. Erinevate desoainete kasutamisel tuleb arvestada ka asjaolu, et viirus hävib väga aluselises (pH>11) või väga happelises (pH<4) keskkonnas. Virkon on üks desoainetest, mida Saar soovitab ning mida väga laialt kasutatakse. Juhul kui seda pole käepärast, sobib ka kodune 2,5-protsendiline pesuvalgendi lahus, mis sisaldab kloori. Kummijalatseid võib hoida selles lahuses tunda aega ning seejärel loputada. Riiete puhul sobib viiruse eemaldamiseks masinpesu või saunalaval 100-kraadises kuumuses hoidmine. Aafrika seakatk on väga nakkav viirushaigus, mida põevad nii uluk- kui ka kodusead. Haigust iseloomustavad verevalumid nahal ja põletikulised muutused, palavik ja väga kõrge suremus. Maailma terviseorganisatsioon (WHO) ja Euroopa Komisjon on seisukohal, et sellise üliohtliku haiguse korral tuleb kogu kari hävitada.
