Robotmutukas hüpleb vesilutikana
Veepinnalt õhku hüppamiseks vajaliku kiiruse saavutamisel peavad putukad arvestama eeskätt vee pindpinevusjõuga. Mida suuremat rõhku putukas jalgadega veepinnale avaldab, seda rohkem veepind kaardub ning seda suurema potentsiaalse algkiiruse putukas saavutab. Kuid sarnaselt kummikilele ei suuda veepind liiga suure jõu korral sellele vastu panna ja jalg upub.  Vesijooksiklasi kiirkaameraga jälginud Seouli rahvusülikooli insener Je-Sung Koh leidis, et putukatel on sobiliku tasakaalu leidmiseks oma nipp. Putukad ei suru keskmisi ja tagumisi jalgu otse alla, vaid teevad seda jalaotsi samal ajal kergelt sissepoole keerutades. Soovitud lõppkiiruse saavutamine võtab seeläbi küll veidi rohkem aega, kuid putukas ei pea riskima ebaõnnestunud hüppega. Veepinnale avaldatav jõumoment on töörühma koostatud mudeli kohaselt 144 millinjuutonmeetrit, mis jääb täpselt alla veekihti rebestavale jõumomendile. Koostatud arvutimudeli alusel suutis Kohi töörühm ehitada vesijooksiklast matkiva 68 milligrammi kaaluva robotmutuka. Putukast inspireeritud masin pole siiski selle täpne analoog. Näiteks on robotmutuka jalad vesijooksiklaste omast viie sentimeetri võrra pikemad. Roboti jalgade liigutamiseks kasutatakse peenikest robotmutuka kehas paiknevat spiraali, mille jäikus muutub vastavalt selle temperatuurile. Loodud robotile on hetkel näha praktilist rakendust, kuid masin tõestab, et teadlased mõistavad vee pindpidevusega seonduvaid nähtusi piisavalt hästi, et neist vajadusel kasu lõigata. Robotit kirjeldatakse ajakirjas Science.
