Grafeen sai uue sugulase
Staneeni (tina – stannum; ldn. k) omadused on erilised isegi kahemõõtmeliste materjalide kontekstis. Kui elektrit juhivad neist suurepäraselt mitmed, siis vähemalt 2013. aastal tehtud teoreetiliste ennustuste kohaselt on silitseen veel peale selle topoloogiline isolaator. Elektronid liiguvad mööda materjali pinda aatomite ja teiste elektronidega kokku põrkamata. Staneeni sisemusse laengukandjad need aga sattuda ei saa. Materjali ülijuhina käitumise tõttu ei vabane seetõttu soojust, millest vabanemisega transistoride valmistajad ikka ja jälle kimpus on. Nõnda oleks staneenist kasu näiteks elektroonikatööstuses.   Hiina ja USA teadlased teatavad nüüd, et neil õnnestus valmistada staneeni vaakumis tina aurustades ja seda vismuttelluriidile sadestades. Tekkinud kristalle skaneeriva tunnelmikroskoopiga uurimise järel järeldas Shou-Cheng Zhang Califonias asuvast Stanfordi ülikoolist kolleegidega, et tina aatomid paiknesid nõnda, nagu teooria ennustas. Mesikärjekujuliselt paiknevad tina aatomid asetsesid vaheldumisi kõrgemal ja madalamal. Vähemalt viitas sellele kõrgemaid harju lahutav vahemaa. Samas pidi Zhang kolleegidega nentima, et alusmaterjalina kasutatud vismuttelluriid ei võimaldanud soovitud omadustel avalduda. Vahepeal on ta aga katseid teinud veel mitme teise materjaliga, mis näivad sobivat selleks paremini. Kuigi sõltumatud materjaliteadlased on Zhangi tööd tunnustanud nendivad nad, et sooviksid kasvatatud tinakristallide kahemõõtmelisusest selgemaid tõendeid. Uurimus ilmus ajakirjas Nature Materials.
