Vaktsineeritute hulka kasvatavad seadused ja hirm haiguste ees
Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes ilmunud artikli autorid eesotsas Zachary Horne'iga nendivad, et vaktsineerimisega seonduvate müütide kummutamine ei pruugi inimpsüühika iseärasuste tõttu anda alati soovitud mõju. Mida rohkem ühest või teisest müüdist räägitakse, seda tuttavlikumaks see inimeste jaoks muutub ja seda paremini see mälus kinnistub. Mitte miski ei kindlusta aga, et inimestele jääb meelde just müüti kummutav tõene informatsioon. Selle asemel võiks autorite sõnul keskenduda vaktsiinvälditavatest haigustest lähtuvate ohtude tutvustamisele. Vähemalt järeldavad nad seda keskkonnas Mechanical Turk läbiviidud küsitluste põhjal. Erinevatele katserühmadele esitleti kas standardset vaktsiinide ohutust käsitlevat teavet või näidati neile fotosid mumpsi ja leetreid põdevatest lastest ning anti lugeda haigust põdenud lapse ema meenutusi. Vahetult pärast seda uuriti inimeste suhtumist vaktsiinidesse ja vaktsineerimisse üldisemalt. Horne leidis kolleegidega, et kui traditsioonilist informatsiooni näinute hoiakud jäid suuremas osas muutumatuks, siis haiguste mõju vahetult tunnistanud inimesed suhtusid vaktsineerimisse positiivsemalt ja pidasid seda vajalikumaks. Autorid nendivad samas, et neil puudus võimalus kontrollida, kui püsiv mõjutus oli ning kas inimeste hoiakud muutusid püsivalt. Küll aga viitavad tulemused, et teadmatusest lähtuva hirmu mõjudega võitlemisel tasub inimestes äratada teada-tuntud haigustest lähtuvat hirmu. Ajakirjas Health Affairs avaldamist leidnud töö autorid keskendusid seevastu sellele, kuidas mõjutavad vaktsineeritust erinevad seadused. Ameerika Ühendriikides on vaktsineerimisega seonduvate küsimuste reguleerimine antud osariikide kätte, mistõttu võib näha seadusandlus märgatavaid erinevusi. Näiteks mõnel pool on vanematel õigus oma veendumuste tõttu lapse vaktsineerimisest keelduda, teistes piirkondades võib seda teha vaid vastunäidustuse korral. David Bradford ja Anne Mandich nendivad, et nad ei täheldanud erinevate osariikide vaktsiiniga hõlmatuses selgeid osariikide asukohast või nendes elavate inimeste demograafilistest eripäradest lähtuvaid tendentse. Küll panid nad aga tähele, et vaktsiiniga hõlmatus oli suurem osariikides, kus vaktsineerimata jätmine võib tuua karistuse tsiviil- või kriminaalkorras ja osariikides, milles nõutakse vaktsineerimisest keeldumisel terviseameti tõendit. Esimene meede tõstis vaktsiiniga hõlmatust rohkem kui protsendi, teine aga 0,8 protsenti. Arvestades, et isegi vaktsiiniga vähem hõlmatud osariikides ületab see enamasti 90 protsenti, on tegu siiski arvestatava vahega. Seevastu veendumuste alusel vaktsineerimisest loobumist lubavate seaduste ja standardiseeritud loobumisprotseduuride olemasolu suurendab ka vaktsiinist loobujate hulka. Karmima seadusandlusega riikides registreeriti näiteks läkaköha juhtumeid poole rohkem – vastavalt 7,1 ja 16,1 juhtu 100 000 elaniku kohta.
