Nepali aprillis tabanud maavärin ei jää viimaseks
India laam liigub aastas keskmiselt viie sentimeetri võrra kirdesse, Euraasia laam aga vaid kahe sentimeetri jagu põhja. Tohutu surve kergitab Himaalaja mäestiku ja surub India laama Euraasia laama alla. Ent protsess ei kulge mitte kunagi täiesti sujuvalt. Kivimiplokid fikseeruvad ikka ja jälle ning ei saa laamadega kaasa liikuda. Hõõrdejõud suudab aga laamade liikumist pidurdada vaid teatud piirini. Samas on kivimid elastsed, misläbi pressitakse neid kokku või venitatakse välja, tekitades seejuures pingeid. Sõltuvalt piirkonna kivimite tugevust purunevad need varem või hiljem järjest pingutatava kummipaelana katastroofiliselt, mis toob kaasa kivimikihtide nihkumise ja maavärinatõuke. 27. aprillil Nepalis toimunud maavärinat uurinud teadlased eesotsas Jean-Philippe Avouaciga leidsid, et selle käigus nihkusid kivimikihid murranguvööndis üksteise suhtes kuni kuue meetri võrra. Mõned GPS-mõõtejaamad liikusid maavärina mõjul kuni kahe meetri võrra lõunasse. Ent kuigi maavärina magnituud ulatus 7,8'ni nendib Avouac kolleegidega, et see ei anna põhjust rõõmustamiseks. Katmandust loodes vallandunud värin levis umbes 140 kilomeetri jagu ida suunas, kuid ei jõudnud maapinnani. Kuigi osa hõõrdejõu mõjul lukustunud piirkondadest avanesid seeläbi tõmblukuna murranguvööndi sügavamates kihtides, ei juhtunud seda selle läänepoolsetes osades. Viimast võimsamat maavärinat nähti läänes aga 1505. aastal. Paleoseismoloogide hinnangul küündis selle magnituud 8,5'ni ehk oli aprillis vallandunud maavärinast pea 22 korda võimsam. Teadlased märgivad samas, et aprillis toimunud maavärinate ohvrite arv oli asjaolusid arvestades siiski suhteliselt väike. Näiteks 2005. aastal Kashmiris toimunud maavärina magnituud oli 7,6, kuid selle tagajärjel hukkus 85 000 inimest. Avouac leidis kolleegidega, et seekordse Nepali maavärina ei vallandunud kõrge sagedusega seismilisi laineid, mis hävitavad eelkõige madalamaid hooneid, kus elavad inimesed. Samas tõid vallandunud lained kaasa kõrgemate hoonete sh enam kui 60 meetri kõrguse vahitorni kokku varisemise, mis suutis trotsida võimsamat 1934. aasta maavärinat. Uurimused ilmusid ajakirjades Nature Geoscience ja Science.
