Robootikud ehitasid roboteid täiustava roboti
Erinevalt pidevalt arenevatest bioloogilistest organismidest, mille kulgu määrab looduslik valik selle põhjal, kui palju nad järglasi saavad, jäävad robotid reeglina põlvkondade vältel samasuguseks. Robotite täiustamine ja taastootmine nõuab inimeste sekkumist. Cambridge'i ülikooli teadlased eesotsas Luzius Brodbeckiga otsustasid uurida, kas sõltuvalt vaatenurgast eelise või puuduse kõrvaldamisel oleks võimalik lähtuda Darwini põhimõtetest. Ajakirjas PLOS ONE ilmunud töös kirjeldavad nad n-ö emarobotit, mis on programmeeritud ehitama lihtsaid liikumisvõimelisi järeltulijaid. Nn lapsrobotid võivad koosneda 1-5st kuubikust, millest igaühe sees on väike mootor. Emarobot saab iga järgmist robotipõlvkonda täiendavate erinevate moodulitega, mis võivad sõltuvalt nende asetusest muuta lapsroboteid aeglasemaseks või kiiremaks. Robot lähtus oma uute järeltulijate ehitamisel kaamerast, mis jälgisid selle järeltulijate liikumist. Sisuliselt käitusid moodulid geenimutatsioonidena – soodsad muudatused kandusid edasi, robotite tööd häirivad täiendused aga hüljati. Keskmiselt liikusid lapsrobotid viie eksperimendi lõpuks kaks korda kiiremini kui nende alguses. Seejuures märgivad teadlased, et mõnede liikumiskiirust parandavate täiustuste peale poleks ilmselt inimestest insenerid ise tulnud. Tähelepanek vihjab, et robotid ei sobi vaid monotoonsete ülesannete tegemiseks, vaid sobiva algprogrammeerimise korral on need võimelised jõudma ka innovaatilisete lahendusteni. Sarnaseid eksperimente on tehtud varemgi, kuid need on jäänud virtuaalmaailma.  
