Pikk kosmosereis tekitaks stressi ja igavust
Uuringus lähtuti iga 60 päeva tagant tehtavatest aju elektrilise aktiivsuse mõõtmistest ja süljeproovis leidunud stressihormooni kortisooli tasemest. Katse käigus pandi proovile hüpotees, et eraldatusest ja üksluisest keskkonnast tingitud psühholoogilisi probleeme aitab leevendada füüsiline treening, mistõttu tehti mõõtmisi nii enne kui ka pärast regulaarset füüsilist pingutust. Saksa ja vene teadlastest koosnev töörühm eesotsas Stephan Schneideriga leidis, et laiemas plaanis oli meeste kortisooli tase ebaharilikult kõrge pea terve isolatsiooniperioodi vältel. Samuti nähti nende ajus vähem alfa- ja beeta-rütme iseloomustavat ajuaktiivsust. Alfa-rütme seostatakse pidurdavate protsesside ja lõõgastunud olekuga, beeta-rütmid on seevastu seotud aktiivse informatsioonitöötluse ja motoorikaga. Samuti võis märgata üldist ajuaktiivsuse vähenemist. Schenider kirjutab kolleegidea ajakirjas Physiology & Behavior ilmunud töös, et füüsiline treening aitas kortisooli taset langetada ja kasvatada ajus alfa- ja beetaaktiivsuse osakaalu. Töörühm järeldab, et kuigi isolatsioon tekitas katsealustes stressi ja igavust, aitab regulaarne füüsiline aktiivsus monotoonse keskkonna ja eraldatuse kõrvalnähte tõrjuda. Pikema isolatsiooniperioodi vältel on selle positiivne mõju aga üha väiksem. Töörühm märgib, et 520 päeva kestnud eraldatus muust maailmast ei jäta vähemalt püsivaid jälgi. Nii meeste ajuaktiivsus kui ka kortisooli tase normaliseerus peagi pärast isolatsiooni lõppemist.
