Valu vaigistamine vähendab empaatiavõimet
Juba eelnevates töödes on märgatud, et samad ajupiirkonnad muutuvad aktiivseks nii teiste inimeste kannatusi nähes kui ka ise valu tundes. Otsese valuempaatia ja valu vahelise seose olemasolu pole suudetud aga emotsioonide ja tunnetega seostatud ajupiirkondade märkimisväärse kattuvuse kinnitada. Vere liikumise alusel ajuaktiivsust mõõtva funktsionaalse magnetresonantstomograafi (fMRI) lahutusvõime seatavatest piirangutest mööda hiilimiseks otsustasid Viini ülikooli psühholoogid eesotsas Claus Lammiga anda enam kui sajale vabatahtlikule väidetavalt tugevatoimelisi valuvaigisteid ja uurida, millist mõju avaldab see nende empaatiavõimele. Reaalsuses tabletid valuvastast toimeainet ei sisaldanud. Kuid sellest piisas – uurimisalused tunnetasid eelnevalt ebameeldivalt valusaks tunnistatud elektrišokki vähem valusana. Katse huvides anti osadele uurimisalustele ka reaalset toimeainet sisaldav tablett, mis vähendab päris-valuvaigistite mõju. Katses osalejatele öeldi aga, et tablettidel on vastupidine mõju. Järgnenud katsete erinevates variatsioonides anti uurimisalustele eelnevalt kindlaks määratud valuläve alusel valusaid ja lihtsalt ebameeldivaid elektrišokke ja näidati neile nende valu käes kannatavaid saatusekaaslasi. Samal ajal jälgiti uurimisaluste ajuaktiivsust fMRI-ga. Lamm leidis, et platseebo-valuvaigisti vähendas nii uurimisaluste hinnangul nende poolt kogetava valu tugeuvust kui ka valu käes kannatavate kaaslaste nägemisega seonduvat ebameeldivustunnet. Samuti võis fMRI-ga tehtud ülesvõtetel täheldada ajuaktiivsuse vähenemist valu tajumisega ja empaatiaga seostatavates ajuosades. Vaatamata sellele, et uurimisalustele söödetud tabletid ei sisaldanud tegelikult valuvaigistavaid ühendeid. Samas ei vähendanud see valuvaigistite mõju nulliva ravimi mõju. Katsealused tunnetasid elektrišokke valusamana ja teiste valu ebameeldivamana ligikaudu samal määral. Lisaks kinnitavad tulemused, et platseeboefekti mõju saab peatada samal viisil kui reaalsete valuvaigistite oma. Lamm lisab kolleegidega, et tähelepanekud on kooskõlas teooriaga, mille kohaselt tekib osadustunne vähemalt valu käes kannatavaid inimesi nähes teiste poolt kogetavate tunnete simuleerimisel omaenda ajus. Samuti viitavad need taas, et valutunde ja valu-empaatia tekkimises mängivad olulist rolli sarnased ajuprotsessid ja ajurakkude võrgustikud. Analoogsetele järeldustele on jõutud ka eelnevates juhtumiuuringutes. Näiteks on valu tunnetamisega seonduvate ajupiirkondade kahjustada saamisel vähenenud ka osadustunne. Järgmisena loodab Lamm kolleegidega muu hulgas välja selgitada, ka sarnaseid seoseid täheldatakse ka teistes empaatiavõimega seotud olukordades, näiteks sotsiaalse tõrjutuse korral. Uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.  
