Muusiku aju on nagu peegel
Soome Jyväskylä ülikooli teadlane Iballa Burunat ja ta kolleegid tegid katseid 18 õppinud muusiku ja 18 mittemuusikuga. Katseisikud kuulasid kolme eri stiili muusikapala, samal ajal kui teadlased jälgisid nende ajuaktiivsust funktsionaalse magnetresonantsskanneriga. Muusika toimel kujunes kõigil katseisikutel, nii nagu arvata oligi, asjakohane ajuaktiivsuse muster. Kuid selgus, et muusikute ajuaktiivsus oli seejuures eri poolkerade vahel märksa sümmeetrilisem kui mittemuusikute ajuaktiivsus. Ja mis veel huvitav – nähtus ilmes eriti tugevalt just klahvpillimängijatel, nõrgemini aga keelpillimängijatel. Burunat ja kaasautorid kirjutavad ajakirjas PLOS ONE, et tõenäoliselt on asi selles, et klahvpillimängija – näiteks pianist – kasutab mängides mõlemat kätt suhteliselt ühtemoodi, keelpillimängija – näiteks kitarrist – tegutseb aga parema ja vasaku käega erimoodi. Varem on avastatud, et muusikute ajus on kahe poolkera vaheline ühendustee corpus callosum laiem kui mittemuusikute ajus. See viiski Burunati ja kolleegid mõttele uurida, kas see poolkerade parem ühendus võiks väljenduda ka ajuaktiivsuse suuremas sümmeetrilisuses muusikat kuulates. Sellele saadigi siis kinnitust. Siit võib autorite arvates järeldada, et õppinud muusikud küllap tõepoolest ka tajuvad muusikat mingil moel teistmoodi kui teised.
