Inimesi saab eristada ajuaktiivsuse põhjal
Järeldused võivad tunduda loomulikuna. Väliselt ilmutatav käitumine lähtub suuresti just aju ja ajurakkude vaheliste ühenduste iseärasustest. Ajuaktiivsuse pildile püüdmiseks kasutatavaid meetodeid, näiteks funktsionaalset magnetresonantstomograafiat (fMRI), on peetud aga seni liiga jämedakoelisteks, et üksikisiku tasandil saaks aju funktsioonide kohta öelda midagi tähendusrikast. fMRI põhineb erinevatesse ajuosadesse jõudva verehulga mõõtmisel. Mida rohkem verd kusagile jõuab, seda aktiivsem on vastav ajupiirkond. Ruumiline lahutusvõime jääb seejuures paari millimeetri piirile. Nõnda hõlmavad fMRI-d abiks võtvad uuringud reeglina mitmete uurimisaluste tulemuste keskmistamist. Tõdemuse piire kombata soovinud Yale'i ülikooli teadlased eesotsas Emily Finni ja Xilin Sheniga jälgisid Inimese Konnektoomi Projekti raames fMRI 126 inimese ajuaktiivsust 268 piirkonnas ajal, kui uurimisalused lahendasid erinevat tüüpi ülesandeid. Erilist tähelepanu pöörasid nad eesajukoorele ja kiirusagarale, mida seostatakse keerukamate funktsioonide täitmisega – näiteks kõne, mälu ja tähelepanuga. Finn ja Shen leidsid ülesvõtete analüüsimisel, et samas ajus nähtavad aktiivsusmustrid on isegi erinevate tegevuste puhul sarnasemad, kui erinevates ajudes sama tegevuse puhul nähtav aktiivsus. Ühe katsesessiooni vältel tehtud ülesvõtteid oli võimalik kokku viia teise ajal tehtutega. Teisisõnu, kaasaegsed meetodid võimaldavad eristada inimesi nende ajuaktiivsuse põhjal. Finn pidi kolleegidega nentima, et pea sajaprotsendilise täpsusega suudeti seda teha vaid puhkeseisundi ajal tehtud ülesvõtetega. Rohkem ajuressurssi nõudvate ülesannete puhul langes see 70 protsendini, mis on samas endiselt juhusest parem. Ajuaktiivsuse põhjal oli võimalik ennustada ka uurimisaluste sooritusvõimet muutlikku intelligentsust mõõtvate ülesannete lahendamisel ehk inimese võimet lahendada probleeme ja leida mustreid ilma keele, matemaatika või teiste eelõpitud teadmisteta. Töörühm leidis kinnitust, et mida tugevamalt eesajukoor ja kiirusagar omavahel ühendatud olid, seda parem oli uurimisaluste tulemus. Samas hoiatab Finn kolleegidega, et loodud mudeli näol on tegu pigem põhimõtte demonstreerimise kui praktilise igapäevaelus kasutatava rakendusega. Uurimus ilmus ajakirjas Nature Neuroscience.
