Kui kiiresti liikus Soomes lennanud latikas
Latika lõppkiirus (v) sõltub selle massist (m), Maa gravitatsioonikiirendusest (g), õhu tihedusest (ρ), keha läbilõike pindalast (S) ja takistustegurist (C). Tegurid põimib ühte seaduspära v = √((2*m*g)/(ρ*S*C)). Langemiskiiruse hindamisel tuleb teha aga mitu eeldust – Soome rahvusringhäälingu loodusteemalisse raadiosaatesse helistanud mehel ei õnnestunud näha kalakotkast ega seda, kuidas täpselt kala taevast kukkus. Kuna huvi pakub eelkõige kala maksimaalne võimalik kiirus, võib eeldada, et lind lendas vähemalt kilomeetri kõrgusel ja lõppkiiruse saavutamiseks oli seega küllaga aega. Oletus pole täiesti põhjendamatu. Rännete vältel on kalakotkaid nähtud lendamas isegi 9055 jala ehk 2,8 kilomeetri kõrgusel.   Suuremaks küsimärgiks on kala kukkumisviis, millest sõltub otseselt takistustegur. Senise elu vältel vähemal paar korda latikat käes hoidnuna saab aga öelda midagi kala raskuskeskme kohta. Võib oodata, et kala langes suurema osa ajast maa suunas selg ees pea kergelt maa poole suunatud, mis oleks võrreldav aeg-ajalt variseva lennukitiivaga. Takistustegur oleks sellisel juhul ligikaudu 0,15. Soomlane leidis kalakaalumise järel, et selle mass oli kaks kilogrammi ehk tegu oli tüüpilise väiksemat sorti latikaga. Kala läbilõike pindala valemi S=πd2/4 järgi arvutades võib võtta keskmiseks diameetriks umbes 17 cm = 0,17 m. Teised tarvilikud andmed on selgemad. Õhu tihedus on 1,29 kg/m3 ja Maa gravitatsioonikiirendus 9,81 m/s2. Eelduste põhjal saame vastuseks ligikaudu 96 m/s ehk 346 km/h. Võrdlusena võib jäsemed vastu keha suruvate langevarjurite lõppkiirus ulatuda umbes 90 m/s, mis on omakorda võrreldav pikeerivate pistrike liikumiskiirusega. Lõppkiiruse saavutamiseks kulunud ajaga oleks kala jõudnud läbida ligikaudu 470 meetrit - järelikult poleks ka kotkas pidanud lendama kilomeetri kõrgusel. Latika kantav energia oleks Ek=mv2/2 alusel 9216 džauli. Sama suur oleks näiteks 9,4 meetri kõrgusele vinnatud 100 kilo kaaluva mehe potentsiaalne energia.  Kuigi suur osa latika kineetilisest energiast kulus tõenäoliselt selle enda hakklihaks muutmiseks, pole seega ime, et energiast jätkus ka katuse lõhkumiseks.  Huvi pärast võib leida ka kala lõppkiiruse, kui evolutsioon oleks andnud latikale voolujoonelise(ma) keha. Kolm korda väiksema takistusteguri tõttu oleks latikas katust tabades liikunud kuni 180 meetrit sekundis. Kiiruse saavutamiseks oleks see pidanud aga kukkuma enam kui 1,5 kilomeetri kõrguselt.
