Põgenikega võib kaasa tulla näiteks malaariat ja antibiootikumravile allumatuid haigusi
Tartu ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia professor Irja Lutsar toob põgenikega kaasa tulla võiva haiguse näitena välja malaaria, mis on krooniline haigus ning võib ägenedes välja uuesti lüüa. Küllalt suur on aga tõenäosus, et põgenikega tulevad kaasa antibiootikumresistentsed haigustüved, mis tähendab, et neile haigustele antibiootikumid ei mõju. „Väga resistentsed viimase aja tüved pärinevad kõik arengumaadest,“ nendib Lutsar. Antibiootikumresistentsed haigused levivad muidugi samuti erinevat moodi ja mitte sugugi ainult põgenikega. Irja Lutsar toob näiteks mõne aasta eest Rootsis levinud New Dehli antibiootikumresistentsuse mutatsiooni, mis oli resistentne. See tähendab, et need mikroobid on väga resistentsed väga paljudele antibiootikumidele. Samas on sellised näited olnud pigem üksikjuhud. Antibiootikumresistentsete mikroobide sissetoomine pole aga Lutsari selgitusel sugugi seotud ainult põgenike tulekuga – seda võivad, ja sageli toovadki, kaasa hoopis turismireisil käinud inimesed. Sama kehtib haiguste puhul, mis meil on küll levinud olnud, kuid mida tänu vaktsiinidele ja ravimitele esineb praegu harva. Irja Lutsar toob ühe sellisena välja näiteks leetrid, mille puhang sai Saksamaal alguse just põgenikelaagrist. Praeguseks on seal küll olukord kontrolli alla saadud. See aga tõstatabki järgmiseks küsimuse vaktsineerimisest. Küllalt tihti pole põgenike puhul võimalik tuvastada kas ja milliseid vaktsiine nad on saanud. Lutsari sõnul oleks seetõttu tarvis riiklikult välja töötada süsteem vaktsineerimisvajaduse väljaselgitamiseks ning otsustamiseks kes ja kus teeb põgenike lastele vaktsineerimised, et nakkushaiguste levikut tõkestada. Laste vaktsineerimine on oluline seetõttu, et neil pruugi olla tekkinud ka loomulikku ehk haiguse läbipõdemise teel saadud immuunsust. Täiskasvanutel on see suure tõenäosusega olemas, eriti kui nad tulevad arengumaadest. Vaktsineerimine on aga samaväärselt oluline jätkuvalt ka Eestis, kuivõrd näiteks just leetreid on Eestisse toonud meie oma elanikud. Küsimusi on tekitanud ka hirm võimalike troopiliste haiguste ees. „Nende haiguste nimetus ütleb juba ise ära, et need elavad troopikas. Kõik mikroorganismid ei peaks üldse meie kliimas vastu, neile ei meeldiks siin elada,“ ütleb Lutsar. Väga paljud haigused polegi võimelised läbima tervet nahka ning selleks vajabki ta näiteks sääse või mõne muu putuka abi, et inimese organismi pääseda. Kui haigust kannavad edasi putukad või loomad, kes ei ela siin, on selleks ilmselt ka põhjus – järelikult see keskkond ei sobi ka sellele haigustekitajale. Kindlasti ei tasu Irja Lutsari sõnul mõelda, et Euroopasse või Eestisse saabuvad pagulased on haiguste mõttes kuidagi ohtlikumad kui seal maal, kust nad tulevad ja kuhu Eesti elanikudki väga entusiastlikult reisivad. Riiklikul tasemel peaks aga paika panema reeglid, kuidas ja milliste haiguste osas neid kontrollitakse. Välja peaks olema mõeldud süsteem, kuidas tagada põgenikele vaktsineerimine ja mille vastu. Juba tänavu veebruaris valmis siseministeeriumi tellimusel uuring „Rahvusvahelise kaitse saajate ümberasustamise ja -paigutamise programmides osalemise võimalikud riskid Eesti sisejulgeolekule“, kus tuuakse välja põgenikega seonduvad võimalikud riskid, kuid nende hulgast ei leia potentsiaalse ohuna erinevate haigustekitajate levikut. Kuu aja eest kirjutas terviseameti epidemioloogianõunik Kuulo Kutsar väljaandes Med24, et terviseohud pagulasi vastu võtvale riigile on suured eeskätt raskete ja suure levikupotentsiaaliga nakkushaiguste sissetoomise tõttu. Kreeka ja Itaalia kaudu on juba jõudnud mõnda Euroopa Liidu liikmesriiki – vaatamata pagulaste esmasele tervisekontrollile – täilevitatav taastuv palavik/tüüfus, naha- ja haavadifteeria, sügelised, pedikuloos, Staphylococcus aureus-nakkus, MRSA, hemolüütiline Streptococcus A-nakkus jm. Maailma terviseorganisatsiooni WHO 2014. aasta andmed, milliseid haigusi võib millistest riikidest kaasa tuua:Afganistanist: poliomüeliiti, P. falciparum-malaariat, tuberkuloosi, leeprat, trahhoomi, naha ja vistseraalset leišmaniaasi, leetreid ja koolerat. Etioopiast: kollapalavikku, meningokokk-nakkust, drakunkuliaasi, naha ja vistseraalset leišmaniaasi, leeprat, tuberkuloosi, lümfaatilist filariaasi, onkotsertsiaasi, skistosomiaasi, trahhoomi, koolerat, malaariat, leetreid ja difteeriat. Eritreast: meningokokk-nakkust, malaariat, leeprat, tuberkuloosi, naha ja vistseraalset leišmaniaasi, trahhoomi, koolerat, difteeriat ja leetreid. Somaaliast: poliomüeliiti, skistosomiaasi, leeprat, tuberkuloosi, vistseraalset leišmaniaasi, trahhoomi, malaariat, koolerat ja leetreid. Sudaanist ja Lõuna-Sudaanist: kollapalavikku, meningokokk-nakkust, drakunkuliaasi, Aafrika trüpanosomiaasi, naha ja vistseraalset leišmaniaasi, leeprat, tuberkuloosi, onkotsertsiaasi, skistosomiaasi, trahhoomi, malaariat, koolerat, leetreid ja difteeriat. Süüriast: poliomüeliiti, naha ja vistseraalset leišmaniaasi, leeprat, tuberkuloosi ja leetreid. Iraagist: poliomüeliiti, naha ja vistseraalset leišmaniaasi, leeprat, tuberkuloosi, koolerat, leetreid ja difteeriat. Pakistanist: poliomüeliiti, trahhoomi, naha ja vistseraalset leišmaniaasi, malaariat, leeprat, tuberkuloosi, leetreid ja difteeriat. Kutsari sõnul on kõikidest Aafrika ja Aasia pagulasmaadest lisaks eelnimetatud nakkushaigustele sisse tuua sooletrakti ussnugilisi, sugulisel teel levivaid haigusi, HIV-nakkust, pedikuloosi, sügelisi ning difteeriat ka Nepalist, Indiast, Iraanist ja Vietnamist. Sarnaselt Irja Lutsarile toob Kuulo Kutsar oma artiklis välja põhjaliku tervisekontrolli vajaduse, et kaitsta sihtriigi põhielanikkonda.
