Eesti kivisisalike kaitse paraneb
Põhja-Euroopa suurimat sisaliku asurkonda ohustavad kõige enam elupaikade kadumine, nende kinnikasvamine ja vale majandamine. Liivaste piirkondade metsastamise ja taimestikuga kattumise tagajärjel kaob liigile sobivate elupaikade mosaiiksus ning hävivad munemiseks sobivad alad. Kivisisaliku näol tegu ühega kahest Eesti munejast roomajast. Kui aga nastik muneb oma munad lehekõdusse ja kompostihunnikusse, mis neid haub, siis kivisisaliku munad sõltuvad otseselt päikese soojusest. Kaitsekava raames suurendatakse päikesele avatud metsata elupaigalaikude pindala 5-10 hektarini, luuakse asurkondade vahele ühenduskoridore ning propageeritakse karjääride roomajasõbralikku majandamist. Samuti vähendatakse krossiradadel noorloomade hukkumist, koostatakse infomaterjale, tehakse liigiinventuure ja koolitatakse RMK ning keskkonnaameti spetsialiste kivisisaliku elupaiganõudluste osas. Kaitse tegevuskava koostamise ajal läbi viidud esimese süstemaatilise kivisisaliku leiukohtade kaardistamise tulemuste kohaselt leidub kivisisalikku hajusalt Mandri-Eesti liivastel aladel ja Kihnus. Paljud suured populatsioonid elutsevad karjäärides. Kokku on 2012. aasta oktoobri seisuga teada 28 leiukohta, millest 13 jääb kaitstavatele aladele. Seni on liigi kaitsek moodustatud üks püsielupaik Harjumaale Männikule. Euroopa Liidus on kivisisalik rangelt kaitstav liik, kantud loodusdirektiivi IV lisasse, mis kohustab kivisisalikke ning nende elupaiku hoidma kõigis liikmesriikides. Eestis kuulub liik praegu II kaitsekategooriasse, kuid võib osutuda vajalikuks tõsta liigi kaitsestaatust ning arvata ta edaspidi I kaitsekategooriasse.
