Vastuoluline uuring näitab Antarktika mandriliustike kasvu
Järeldused põhinevad aastatel 1992-2001 ning 2003-2008 erinevate satelliitide poolt tehtud liustike ja seda katva lumekihi absoluutse kõrguse mõõtmistel. Kuigi töörühm leidis, et mitmel pool on liustike paksus vähenenud, sajab mujal – eriti Ida-Antarktikas – piisavalt lund, et massikadu tasakaalustada ja viia isegi positiivse massibilansini. Aastatel 1992-2001 lisandus aastas jääd keskmiselt 112 ± 61 gigatonni jagu ning aastatel 2003-2008 82 ± 25 gigatonni. Maailmamere taseme kergitamise asemel oleks Antarktika aidanud tõusu pidurdada aastas keskmiselt 0,2 millimeetri võrra. Maailmamere soojuslik paisumine oleks tõlgenduse kohaselt arvatust suurem või on kaotanud jääd kiiremini Gröönimaa mandriliustikud. Jay Zwally Goddardi kosmoselennu keskusest nendib lisaks kolleegidega, et liustike sulamine on aasta-aastalt kiirenenud. Iga järgmise aastaga sulab jääd ligikaudu kuue gigatonni võrra rohkem. Sisemaale langeva lume hulk on jäänud aga samaks. Kui üldine trend on seega eelnevate tulemustega kooskõlas, ei saa sama öelda üldise massibilansi kohta. Eelneva parima hinnangu kohaselt vähenes Antarktika liustike kogumass aastas enam kui 130 gigatonni võrra. Alatest 2002. aastast on manner kaotanud umbes kahe triljoni tonni jagu jääd. Hinnang põhines GRACE'i kaksiksatelliitide tehtud Maa gravitatsioonivälja mõõtmistel. Välja tugevus sõltub aga otseselt piirkonnas asuvast massist ehk antud juhul jää hulgast. Radar-kõrgusmõõturi abil ligikaudse massi hinnanguni jõudmine on aga keerukam. Arvestada tuleb näiteks lume aeglase tihenemise ja liustike aluspõhja kerkimisega. Zwally töörühmale heidetakse ette, et liustike kõrguse hindamiseks kasutatud satelliitide lahutusvõime pole piisavalt hea, saavutamaks uurimuses välja toodud täpsust. Näiteks Antarktika idaosas vastab aastas maha sadava lume hulk ligikaudu kümne sentimeetri paksusele veekihile. Isegi 2003-2008 aastal mõõtmisi teinud ICESat'i mõõteriistad suudavad usaldusväärselt täheldada aga vaid muutusi, mis on suuremad kui 20 sentimeetrit. Samuti viidatakse liustikele sadava lumele, mis maskeerib liustike tegelikku paksust. Zwally võtab kolleegidega selle maha arvamiseks appi arvutimudeli, mis ei pruugi Antarktika siseosas piisavalt hästi paika pidada. Euroopa Kosmoseagentuuri 2010. aastal orbiidile saadetud radar-kõrgusmõõturiga varustatud satelliidi Cryosat-2 aastatel 2011-2014 tehtud mõõtmised on samas kooskõlas GRACE'i tulemustega. Uurimus ilmus ajakirjas Journal of Glaciology.
