Kliimamuutus võis võimendada pooli 2014. aasta äärmuslikke ilmastikunähtusi
Tüüpiliselt tegeleb kliimateadus harva lühemate ajaperioodidega kui 30 aastat. Siiski on viimasel ajal tänu parematele kliimamudelitele ja üldise arvutusvõimsuse kasvule sagenenud katsed uurida inimtekkeliste kliimamuutuste ja lühiajaliste äärmuslike ilmaolude esinemise vahelisi seoseid. See ei tähenda, et kliimamuutuste arvele saab kirjutada ühe või teise konkreetse sündmuse. Küll aga on võimalik ligikaudselt hinnata, kui palju võisid need kasvatada äärmuslike ilmaolude esinemise tõenäosust, geograafilist ulatust, kestvust ja tugevust. Kõige selgemaid järeldusi saab teha kuuma- ja külmalainete kohta. Mõnevõrra suurem määramatus valitseb üleujutuste ja hoovihmade suhtes. Põudade esinemist mõjutavad aga veelgi arvukamad tegurid, alates talvisest lumikattest ja pinnase niiskusest lõpetades piirkondliku veekasutuse muutuse ning metsaraiega. Keeristorme on süstemaatiliselt uuritud aga vaid viimased 40 aastat, mistõttu valitseb nende tekkepõhjuste ja arengu osas veelgi suurem määramatus. NOAA teadlased lahkasid värskes raportis 28 kõige silmatorkavamat 2014. aasta ilmastikusündmust. Enam kui 30 uurimust koondav analüüs on neljas omataoline.    Töörühm leidis, et inimtekkelise kliimamuutuse jälg oli kõige märgatavam kuumalainete esinemissageduse ja tugevuse kasvatamisel. Näiteid võis tuua nii Austraaliast, Koreast, Argentiinast, Euroopast kui ka Atlandi ookeani põhjaosast. Põudade puhul jõuti seevastu tihti järeldusele, et nende taga olid looduslikud tegurid või oli inimmõju otsesem – näiteks kasvas elanikkonna arv ja veekasutus. Samas märgiti näiteks, et Süüria põud oli kliimamuutuste tõttu ulatuslikum. Euroopas palju kõneainet leidnud torm Gonzolo ja Suurbritannias üleujutusi tekitanud hoovihmade puhul järeldati, et need jäid selgelt loodusliku muutlikkuse piiridesse. Küll aga võis inimtekkeliste kliimamuutuste mõju täheldada Lõuna-Prantsusmaad tabanud üleujutuste puhul. Tutvu analüüsiga NOAA kodulehel.
