Laamad pani liikuma sulakivitõus  
Geoloogid teavad, et laamade liikumine ehk laamtektoonika on nähtus, mis hoiab end suuresti ise alal. Kui laamad on kord juba liikvele pääsenud, siis jätkub see liikumine päris pikalt üsna iseenesest, sest laamade üks serv omaenese raskuse all üha vajub ja teine serv seepeale üha kerkib. Kuid geoloogid ei tea päris hästi, kuidas see liikumine algas. Maakera ajaloo esimese mõne miljardi aasta jooksul laamtektoonikat ei olnud ja siis ta ühtäkki algas. Nüüd on rühm šveitsi, saksa, ameerika ja korea teadlasi eesotsas Taras Geryaga Zürichi föderaalsest tehnikakõrgkoolist ETH ja Stephan Soboleviga Potsdami ülikoolist mänginud nähtuse võimalikke tekkeversioone läbi enneolematult tõsikindlal ja täpsel arvutimudelil. Nad väidavad ajakirjas Nature, et väga tõenäoliselt algas asi peale sellest, et sügavalt maakoore alt, vahevööst hakkas mitmest kohast läbi litosfääri tõusma sellisel hulgal sulakivimeid, et seni ühes tükis tervena püsinud maakoor pragunes katki. Arvatavasti just üles kerkinud kivimassi raskuse all hakkasid maakoorelahmakate ääred ajapikku alla vajuma ja laamtektoonika läkski lahti. Miks aga ei ole laamad liikuma hakanud näiteks Veenusel, mis muidu on ehituselt üsnagi maakera moodi? Tõenäoliselt on ka Veenuse sisemusest sulakivisid pinnale tõusnud. Kuid Veenuse koor on arvatavasti kergem kui maakoor ja seetõttu ei hakanud kooretükid äärtest alla vajuma. Peale selle ei ole Veenuse pinnal vett, mis meie planeedil maakooretükkide allalibisemist on arvatavasti hõlbustanud.
