Atlandi lõhe elutähtis küsimus: olla priske ja haige või õbluke ja terve?
Kiirekasvulistel lõhedel on harilikult nõrgem immuunvõimekus kui aeglasemalt kasvavatel isenditel. Sellise järelduseni jõudsid Keila ja Vasalemma jõgede kahe suve vanuseid lõhesid uurinud Tartu ülikooli zooloogia osakonna ja Eesti mereinstituudi teadlased. Leid on kooskõlas teooriaga, et kuigi igal organismil on kasutada vaid piiratud hulk ressursse, võivad ühe populatsiooni erinevad isendid valida elus püsimiseks erinevad strateegiad. Tähtsaimaks võib seada näiteks kehalise kasvu või tugevama immuunsuse. Erinev strateegia ei pruugi tuua suuremat edu “Reeglina on looduses olukord, kus isenditel, kellel on palju ressursse, saavad neid kasutada erinevateks eesmärkideks nagu näiteks kasvamiseks, paljunemiseks ja immuunvastuseks. Vähem ressursse omavad isendid peavad seevastu olema valivamad, kuhu nad oma ressursse paigutavad, et oma kohasust tõsta,” selgitas teadusajakirjas Marine and Freshwater Behaviour and Physiology ilmunud uuringu esimene autor, Tartu ülikooli zooloogia doktorant Marko Visse.  “Meie uuringus tuli aga välja, et olenemata keskkonnast võivad sama populatsiooni isendid olla erinevate elukäigu strateegiatega. Sellist pikkuskasvu ja immunvõimekuse vahelist lõivsuhet pole varem kalade puhul täheldatud.“  Ilmselt valivad erinevad kalaisendid eluks erineva strateegia, mis kokkuvõttes võivad tuua neile võrdse edu. “Vähemasti ennustab niimoodi evolutiooniliselt stabiilsete strateegiate teooria,” lisas Visse, kes uurib kalade immuunfunktsiooniga seonduvaid lõivsuhteid. Evolutsioonilised ökoloogid nimetavad lõivsuhteks (inglise keeles trade-off) näiteks sellist olukorda, kus taim võib paljuneda nii vegetatiivselt kui ka generatiivselt ning mõlemad paljunemisviisid on piiratud sama ressursi poolt. See tähendab, et mida rohkem ressurssi investeerib taim generatiivsesse paljunemisse, seda vähem jagub tal seda vegetatiivse paljunemise tarbeks. Ja vastupidi. Sellisel juhul öeldaksegi, et kahe paljunemisviisi vahel on lõivsuhe, sest kahte head asja korraga ei saa. Muidu palju uuritud lõhe puhul võidi seni vaid sarnast lõivsuhet eeldada, ent nüüd on Eesti teadlased selle nende kasvu ja immuunsuse vahel ka ära tõendanud. Selleks uuriti põhjalikult Keila ja Vasalemma jõgedest püütud noori lõhesid ehk tähnikuid. Tähnikud on ühe- kuni kolmeaastased jões elavad noorkalad, kes peale marjast koorumist ja maimustaadiumi läbimist pole veel merre laskunud. Lindudele ja kaladele sobib sama tööriist Kuigi mõlemas jões käib kudemas enam-vähem sama väike lõhide populatsioon, on Keila jõgi laiem ja sügavam, sellepärast on neil seal paljunemiseks paremad tingimused. Sealt püütud lõhed osutasid mõõtmisel ka suuremateks ja raskemateks, ning ka mari kaalus rohkem, kui nende Vasalemma jõe liigikaaslastel. Ent mõlema jõe lõhede kasve ja vereproove hinnates täheldasid teadlased, et lühematel kaladel oli üks immuunsüsteemi tõhususe näitaja –fagotsüütide oksüdatiivse purske võime – tugevam kui pikematel. Fagotsüütideks nimetatakse loomorganismi õgirakke, mis lagundavad sinna sattunud võõrkehi, nagu näiteks baktereid. “Töötasime õgirakkude töövõime hindamise metoodika välja lindude immuunsusvõime kontrollimiseks. Kuna olime seda laboris katsetanud, täiustanud ja arendanud, otsustasime seda ka kalade peal testida,” rääkis noorteadlane Visse. “Kuna jõgede seisundi monitooringu käigus tuleb paratamatult mingi kogus kalu üksikasjaliselt ära mõõta ja lõhki lõigata, kasutasime võimalust nende vereproovidest meid huvitavate markerite mõõtmiseks. Et lindude jaoks mõeldud uudne meetod töötab suurepäraselt ka kaladel, oli meilegi veidi üllatav.” Doktorandi sõnul on kaladega sellesarnaseid immuunökoloogilisi uuringuid tehtud märgataval vähem kui näiteks lindude või putukatega. “Enamik uuringuid tegeleb kalade immuunsuse ja keskkonnamõjude või parasiitide vaheliste suhetega, pööramata tähelepanu isendite kohasuse iseärasustele ökoloogilises plaanis,” rääkis Visse.  “Kalade puhul on oluline ka see, et nad kasvavad kogu elu ning nende organismi sisest ressursside jaotamist on lihtsam mõõta kui teistes organismides.”  Teadlaste esimene küsimus oli, kas lõhedel esineb lõivsuhe immuunsüsteemi ja sigimisse panustamise vahel. Sellist seost nad ei leidnud. “Kääbusisased investeerivad märkimisväärselt ressursse sperma tootmisesse, niisk moodustas meie uuritud kaladel kehamassist 13–14 protsenti. Ometi ei leidnud me tõendeid selle kohta, et sellise sigimisinvesteeringu eest makstaks lõivu immuunkaitse tõhususe arvelt. See tähendab, et selliste isaste immuunsüsteemi kaitsevalmidus ei olnud nõrgem kui sama suurtel emastel, kes sigimises ei osale.” Seevastu tuli uue metoodika kasutamisega välja, et isendid, kes panustasid immuunsüsteemi olid väiksemad, kui need, kes panustasid somaatilisse kasvu. Kusjuures see seos oli sarnane mõlemal sugupoolel.
