Isekad geenid muudaksid sääsed parasiidivabaks
California ülikooli töörühma esitletav süsteem hiilib mööda Mendeli pärandumisseadustest. Loomade genoomis on reeglina igast geenist kaks koopiat – mõlemalt vanemalt pärineb üks geenialleel. Geenisüsteem kindlustab aga, et ühe geenivariandi edasi andmise tõenäosus on alati teistest suurem, ületades teisisõnu 50 protsenti. Anthony Jamesi ja Valentino Gantzi juhitud töörühmad lootsid mehhanismi läbi levitada geenikompleti, mis muudab liikiAnopheles stephensi kuuluvad sääsed malaariaparasiitide suhtes resistentseks. Parasiidi paljunemistsükkel saab häiritud, mis viib pikapeale nende kadumiseni. James ja Gantzi leidis kolleegidega, et sääsed annavad nende poolt loodud geenisüsteemi edasi enam kui 99protsendilise tõenäosusega. Arvutuslikult kuluks resistentsuse kindlustavate alleelide kõigi looduses elavate malaariasääskedeni jõudmiseks vaid kümme sääsepõlve. Idee sääskede ja teiste haigusi levitavate putukate pärilikkusaine analoogsel viisil muutmiseks käidi välja juba 1940. aastatel. Kuni viimaste aastateni oli valdkonnas tehtav töö aga puhtalt teoreetiline. Teadlastel puudus viis putukate pärilikkusaine piisavalt täpsel viisil muutmiseks või polnud võimalik pärilikkusaine muutmiseks kasutatavaid valke järgmisele põlvkonnale edasi anda. Viirust meenutavasse rõngjasse pärilikkusaine lõiku ehk plasmiidi mahutati nii resistentsuse andvad geenid kui ka samade geenide teised alleelid sääskede genoomist väljalõikav Crispr/Cas9 süsteem. Samuti lisati sinna sääskede silmad punaseks muutev geen, et hiljem hõlpsalt kindlaks teha, kas soovitud muudatused hakkasid sääskede seas levima. Geenisüsteemi loonud Gantz ja resistentsuse tagava geenikomplekti leidnud James ei pidanud kolleegidega pettuma. Süsteemi võis leida enamike järglaste genoomist. Samuti suutsid sääsed seljatada edukalt parasiidi tekitatud nakkust. Esialgne lahendus polnud siiski ideaalne – kuna selle aluseks olev Cas9 valk on sääskedele mürgine, vähendas see sääskede järglaste saamise väljavaateid. Elulemuse parandamiseks piisas selle teises kohas valmistamisest. Kuigi meetod näib olevat äärmiselt tõhus, on see tekitanud debati selle väljaspool laborite seinu kasutamise eetilisuse üle. Tehnoloogia on arenenud taas kiiremini, kui selle kasutamisega seonduv õiguslik raamistik. Samal ajal on analoogsetel süsteemidel potentsiaali muuta terveid ökosüsteeme. Jamesi ja ta kolleegide hinnangul kuluks välikatseteks sobilike sääskede loomiseks vähem kui aasta. Enne tuleb aga veenduda, et sellega ei kaasne ettenägematuid kahjulikke kõrvalmõjusid. Suuremaid loomi analoogsed süsteemid teadlaste hinnagul aga nende suhteliselt aeglase paljunemiskiiruse tõttu otseselt ei mõjutaks. Uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.
