Teadlane: geenmuundatud lõhe kasvatamine ei tohiks kaasa tuua keskkonnariske
Esiteks on riskid viidud miinimumini, sest esiteks kasvatatakse GM-lõhesid maismaal asuvates kasvufarmides. Kui tavaliselt kasutatakse võrkudega eraldatud piirkondi looduslikes veekogudes, kust lõhed ikka aeg-ajalt plehku panevad, siis GM-lõhede puhul on mitmetasandilised turvamehhanismid, mis muudavad lõhede põgenemise üsna ebatõenäoliseks. Kui mõnel siiski peaks õnnestuma põgeneda, on ellujäämise võimalus madal, sest lõhe ei satu oma loomulikku elukeskkonda. Teiseks, viljastatud munarakud, millest geenmuundatud lõhed arenevad, on töödeldud nii, et 99 protsenti neist on triploidsed. See tähendab, et nende kromosoomistik on tavalise kahe korduse asemel kolmes korduses ja seetõttu ei saa nad efektiivselt ristuda tavaliste lõhedega ehk elujõuliste järglaste saamine ei ole võimalik. Lisaks on kõik need lõhed emased, mis tähendab, et nad ei saa ka omavahel järglasi anda. Seega võib öelda, et keskkonnariskid on GM-lõhede puhul viidud miinimumini. Alati jääb hüpoteetiline võimalus, et need väga väikesed tõenäosused lõhede põgenemiseks ja ristumiseks looduses elavate lõhedega realiseeruvad, aga on väga raske ette kujutada, et see võiks esile kutsuda olulisi muutusi lõhepopulatsioonides – selleks läheb ilmselt vaja rohkemat kui üksikuid kalu. Lähemat infot saab näiteks sellelt kodulehelt. Üldiselt arvan ka seda, et USA toidu- ja ravimiamet ei tee oma otsuseid kergekäeliselt. Mainitud lõhet on arendatud 1996. aastast alates ja heakskiidu sai see alles nüüd. See tähendab, et on tehtud põhjalikud keskkonna- ja tervisemõjude riskianalüüsid ning nende põhjal langetatud ka otsus. Otsus tugineb teadusel ja riskianalüüsidel ning seega on see parim otsus, mida hetketeadmiste juures on võimalik teha. Loomulikult ei saa välistada võimalikke üllatusi, aga sellistes olukordades pole see mitte kunagi võimalik. On võimalik hinnata sündmuste toimumise tõenäosusi ja vastavalt tegutseda. Paanikaks pole kindlasti põhjust. Sarnaselt peaks ka Eesti olema uhke, et kui paljud Euroopa riigid keelasid ära ühe GM-maisi, siis Eesti ei öelnud põhimõtteliselt "ei", vaid toetus ratsionaalsele argumentatsioonile. Ainus mõistlik tee GM-organismidega tegeleda on otsuste langetamine teadusuuringute ja riskianalüüside põhjal. "Igaks-juhuks-paanika", mida suur osa Euroopa riike viljeleb on tegelikult üsna kurb ja rumal.
