Suur Pauk aitab sõnumit salastada
Ameerika füüsikud on välja käinud idee, et salajase info krüpteerimiseks ja dešifreerimiseks võiks kasutada mikrolainelist taustkiirgust – maailmakõiksuse loonud Suure Paugu järelkuma, mis täidab terve taeva, kuhupoole me ka ei vaataks. Tähtis on siin see, et mikrolaineline taustkiirguses esineb väikesi variatsioone. Sõltuvalt sellest, millisel hetkel me millisesse punkti täpselt vaatame, nõnda võiksime sellest taustkiirgusest kergesti kätte saada suuri ja tõeliselt juhuslikke arve, mida saab arvuti kasutada siis sõnumite krüpteerimisvõtmena. Juhuslikke arve võib arvuti genereerida muidugi ka omaenese tarkusest, aga sellisel juhul pole need arvud tegelikult tõeliselt juhuslikud, sest nende genereerimine rajaneb ikkagi mingil kindlal algoritmil. Kui see algoritm vaenlase kätte satub, siis võib juhtuda, et ta suudab meie salastuse lahti muukida. On muidugi varemgi välja pakutud ja kasutusele võetud meetodeid tõeliselt juhuslike arvude saamiseks, kasutades ära algoritmiväliseid juhuslikke protsesse, näiteks mikrokiibi enda soojusmüra, arvutikasutaja klaviatuurile vajutamise hetki või ka atmosfäärinähtustes esinevat juhuslikku müra. Ent Jeffrey Lee ja Gerald Cleaver Texases asuvast Baylori ülikoolist arvavad, et Suures Paugus tekkinud taustkiirguse kasutamine sõnumite krüpteerimisel on kindlasti lihtsalt väga lahe, ehkki tõenäoliselt ei saagi me sealt paremat juhuslikkust, kui atmosfäärinähtuste jälgimisel. Lee ja Cleaver kirjutavad veebikeskkonnas ArXiv, et mikrolainelisest taustkiirgusest suurte juhuslike arvude saamiseks on mitmeid eri võimalusi. Üks neist oleks näiteks jagada mingi taevalapike väikesteks piksliteks ja mõõta siis kiirgust mõne aja jooksul igas pikslis. Kui need mõõtetulemused siis üheks pikaks numbrijadaks kokku panna, saamegi juhusliku arvu, mida ei õnnestu Lee ja Cleaveri sõnul vaenlasel ülimalt tõenäoliselt kopeerida ka sel juhul, kui ta vaatab sama taevalaiku sama aja jooksul samal viisil kui meie.
