Tarmo Soomere: maailma soojenemine tooks Eestisse kliimapagulased
„Meil on vedanud. Me elame piirkonnas, kus on elu võimalik ainult tänu Põhja-Atlandilt tulevatele tormidele. Me elame laiuskraadidel, mis on Gröönimaa jääkilbi lõunaotsast ainult natukene lõuna pool ja see süsteem, mis praegu on, jääb seni käima, kuni Gröönimaa jääkilp eksisteerib. Kui Gröönimaa jääkilpi enam ei eksisteeri, [...]. siis ei tule meile enam tõenäoliselt enam neid tsükloneid ja meil võib ilm minna väga vastikuks,“ selgitas Soomere saates „Kahekõne“. Isegi praegu nähtava soojenemise jätkudes on sinna aga aega sajandeid. Liustike sulamisest ja ookeanide soojuspaisumisest tingitud maailmamere tõus Eestit samas palju ei mõjuta „Me elame piirkonnas, kus on suurelt osalt veel jääaja järgne maakerge. Suurt osa maailma merevee taseme tõusust tasakaalustab see – eriti meie Eesti põhjaosas, et meie maapind kerkib. Meil on nii uskumatult vedanud, et paljud teised rahvad kadestavad meid sellepärast,“ lisas mereteadlane. KliimapagulasedSoomere tõi välja, et vähemalt 70 protsenti maailma rahvastikust elab rannikust vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel. Meretasemest vaid mõne meetri võrra kõrgemate maade osakaal on samas äärmiselt suur. „Kui ookeani veetase peaks tõusma rohkem kui mõnikümmend sentimeetrit, siis me kaotame suure hulga maid, kus inimesed praegu elavad. Need inimesed peavad kuhugi liikuma, nende kõrval–taga sisemaal elavad teised inimesed. Teisisõnu, me oleme silmitsi situatsiooniga, et kui ookeani veetase peaks tõusma rohkem kui mõnikümmend sentimeetrit, tekib meil kümneid miljoneid kliimapagulasi,“ nentis professor. Maailma keskmise õhutemperatuuri tõusul on ka otsene mõju. „Inimene on timmitud elama teatavates kindlates temperatuurivahemikes. Külma eest saame end suhteliselt kergesti kaitsta. Kuuma eest riietuda jahutavasse skafandrisse on väga kallis ja sageli ei ole võimalik. Meie maailm on asümmeetriline. Soojenemine on inimkonna eksistentsi kohapealt olulisem ja valusam kui jahenemine,“ lisas Soomere. Enam kui kahekraadise temperatuuritõusu tõttu võivad seetõttu muutuda mitmed piirkonnad planeedil elamiskõlbmatuteks. Võimalusega, et kliimamuutused toovad kaasa suurema rahvaste liikumise, tuleks arvestada juba praegu. „Oht on sama, mis meil on praegu sõja- ja majanduspõgenikega. Ma ei taha olla hirmu ja õuduse kuulutaja kliimapõgenike osas. Nad ei ole tõenäoliselt nii aktiivsed, kui praegused majanduspõgenikud, aga kuhugi tuleb nad majutada ja Eestis on maad ja ruumi, [...], nii et üks moment, kui mitte meie põlvkonnal, siis järgmisel põlvkonnal tuleks sellega arvestada, mitte et see kindlasti sünnib,“ sõnas mereteadlane. „Me peame olema valmis suhteliselt suurtele vapustustele kogu meie maailma toimimises, kui kümned miljonid inimesed peavad liikvele minema. See ei ole enam kultuuride kokkupõrge, see ei ole küsimus kokkupõrkes, see on küsimus rahulikus hakkama saamises,“ laiendas Soomere. Võti peitub professori hinnangul sotsiaal- ja humanitaarteadustes, mis annaksid juhiseid, kuidas suhelda inimestega, kes on pärit täiesti teisest, mitte tehnoloogilisest, vaid kultuurikeskkonnast ja kannavad endas teist mõtlemisarhetüüpi. Religioossus kliimateadusesSoomere tõdes, et kliimateemadest rääkides ajavad inimesed sageli sassi usu ja teaduse. „Ma pean teatava kurbusega tõdema, et suhtumises kliimasse ja kliimamuutustesse ma olen märganud väga tõsist ja kohati domineerivaks muutuvat religioosset dimensiooni. Teadlased on faktidepõhised. Kui me räägime statistikast, siis hüpoteese rangelt tõestada ei ole peaaegu kunagi võimalik,“ rõhutas professor. Seetõttu saab vaid rääkida, et sündmused toimuvad teataval usaldusväärse nivool. Näiteks maakera keskmine temperatuur on tõusnud 1 °C võrra 95-protsendilise tõenäosusega. Viiel juhul sajast on võimalik, et tegu on juhusituatsiooniga. Sama suur on tõenäosus, et kliima hakkab praeguse arusaamise järgi taas jahenema. „Religioosne diapasoon tuleb mängu seal, kus inimesed ütlevad, et neid argumente ma usun, aga neid teisi ma ei usu. See on see koht, kus teadus lõpeb,“ sõnas Soomere.
