Nõukogude ajal leetrivaktsiini saanutel tasub kontrollida oma vaktsineerimisstaatust
„Inimesed ikkagi peaksid kontrollima oma eelnevalt vaktsineerimisstaatust. Kui see ei ole teada – ma usun, et paljudel täiskasvanutel paraku see ei ole teada või on selles mingisugune ebakindlus näiteks, siis need inimesed saavad ka üsna lihtsa ja odava analüüsi tulemusena teha kindlaks, kas neil on piisavalt kaitsvaid antikehi veres. See on üsna tavapärane praktika,“ märkis sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna nõunik Martin Kadai. Leetriviirus levib hingatava õhu kaudu või nakatunu nina- või suueritistega kokku puutudes. Tegemist on väga kergelt edasi kanduva viirusega. Kui vaktsiin on ebapiisav või on inimene üldse vaktsineerimata, siis on haigestumise tõenäosus 98 protsenti, rõhutas Rosenthali perearstikeskuses perearst Tanel Laurberg. „Kui nüüd inimene on tõesti kokku puutunud leetrihaigega. Ta teab, et ta on vaktsineerimata, siis muidugi esimese paari ööpäeva jooksul peaks ta ka siis arsti juurde minema, siis on võimalik veel see kiirvaktsiin teha kähku. Kui on ikkagi teada, et inimene on ühe doosi saanud ja reis kuhugi sellisesse piirkonda,(kus leetrijuhtumeid rohkelt ette tuleb), viib, siis tuleks saada teine doos veel,“ sõnas Laurberg. Haigus on tõsiste sümptomitega. „See annab eelkõige siis palavikutõusu või üldiselt halva enesetunde, võibolla köha, nohu, silmapõletiku, võib anda valguskartust ja mõne päeva jooksul ilmub nahale ka siis lööve. See algab enamasti kõrvade tagant, kaela pealt punetava-roosatava lööbena, mis siis intensiivistub päevade jooksul. Tegelikult on see ka ikkagi väga agressiivne viirus. Tüsistuste risk on päris kõrge eelkõige kopsupõletikud, kõrvepõletikud, kesknärvisüsteemipõletikud. Tegemist on tõsise haigusega,“ nentis arst.   
