Eestil jääb nutikal spetsialiseerumisel puudu oskusest rakendada bürokraatiat uuenduslikult
Erkki Karo toob Nurkse instituudi ideedepangas välja mõtted:  Euroopa 2020 strateegia ja finantsraamistik ütlevad: ettevõtjate motivatsioon tegeleda innovatsiooniga ja nende spetsialiseerumised ei paku kiireid lahendusi ühiskonna ees seisvatele suurtele väljakutsetele. Eesti innovatsioonipoliitika debatte ja praktikat iseloomustab tihti see, et me ei mõtesta enda jaoks lahti miks me midagi parasjagu teeme. Teoorias tahetakse olla nagu ülikoolide ja ettevõtete koostöös toimiv Saksamaa, praktikas oleme aga nagu finantskalkulatsioonidest veetud konkurentsil tuginev Suurbritannia. Eesti innovatsioonibürokraatia on üsna suur ja oma tegevusi dubleeriv ning mitmetel asutustel ei ole “ratsionaalset” põhjendust.  Innovatsioonipoliitika oma laias tähenduses – hõlmates nii teadus-, haridus-, tehnoloogia-, ettevõtlus- kui ka tööstuspoliitikat – tundub olevat kui Eesti majanduspoliitilist mõtlemist regulaarselt ründav viirus. Enamus vähemalt ettevõtjatest arvamusliidreid on ühel hetkel jõudnud öelda, et kas Arengufond, EAS või mõni muu innovatsioonibürokraatia osa – peame siin silmas ühel või teisel moel eelnevates poliitikavaldkondades tegutsevaid avaliku sektori organisatsioone (ministeeriumid, sihtasutused jms) – on suhteliselt mõttetu organisatsioon ja tuleks sulgeda, sest sekkub liiga palju vabaturu toimimisse või tegeleb valede asjadega ja isegi nendega ei saa hakkama. Seetõttu räägime ka vähemalt kaks korda aastas (viirused levivad ikka meil kevadel ja sügisel) võimalustest kuidas innovatsioonibürokraatiat efektiivsemaks muuta, ehk ennekõike kokku tõmmata. Oleme jõudmas liitmistehete ideaalini, kus Tööandjate Keskliit soovitab praktiliselt kõik võimaliku liita. http://www.employers.ee/uudised/tooandjad-ettevotluse-toetamise-ja-arendamisega-tegelevad-riigile-kuuluvad-asutused-tuleks-liita/ Samas, mis ei tapa, teeb tugevaks: innovatsioonibürokraatia saab täna väita, et on aidanud/toetanud ühel või teisel moel pea kõiki nii eksportivaid kui teadus- ja arendustegevusega tegelevaid ettevõtjaid. Ning poliitikud saavad öelda, et nemad pole viiruses süüdi: Eesti innovatsioonipoliitika ja -bürokraatia on selline nagu ta on ennekõike seetõttu, et Euroopa Liidu silmis on Eesti üks paljudest mahajäänud regioonidest, kus ettevõtjaid, teadlasi ja ühiskonda tervikuna peavad jõukamad oma raha ja nõuga aitama. Kuidas sellise välise viirusega koheneda ja selle vastu “võidelda”? Ja miks üldse Euroopa Liidus innovatsioonipoliitikat tehakse? Innovatsioonipoliitikat saab lihtsustatult analüüsida kahe rõhuasetusega: 1) mida poliitikaga teha tahetakse ehk mis on sekkumisloogika, ning2) kuidas seda poliitikat ellu tahetakse viia ehk milliseid institutsioone, organisatsioone ja konkreetseid sekkumise viise ja kuidas kasutatakse. Lihtsustatult võib öelda, et erinevad innovatsioonipoliitikad ehk sekkumisloogikad vajavad ka erinevaid innovatsioonibürokraatiaid ehk elluviimise viise. Samas on üsna tavaline üle kogu maailma, et arutatakse erinevate innovatsioonipoliitika sekkumisloogikate üle (otse vs kaudselt sekkuv; horisontaalne vs sektoraalne jne), kuid innovatsioonibürokraatia võimalikele erinevatele variatsioonidele pööratakse palju vähem tähelepanu ning püütakse ikka leida globaalseid parimaid praktikaid või mõelda innovatsioonibürokraatiast ühe ettevõtte juhtimise vaatepunktist. Eeldades, et Eesti innovatsioonipoliitika on praegu suuresti ELi nägu, siis võime selle olemasolu ja vormi seletamiseks välja tuua kolm erinevat põhjendust ehk sekkumisloogikat. Esiteks, kui Eesti majanduspoliitiline debatt toimib ennekõike “turutõrgete” raamistikus (kus riigil on suhteliselt piiratud roll ennekõike mõjutada üldist majanduskeskkonda ehk ettevõtete üldist motivatsiooni tegeleda innovatsiooniga), siis EL-i innovatsioonibürokraatia mõistab riigi rolli majanduses ja ühiskonnas palju laiemalt. Lisaks turutõrgetele keskendub ELi innovatsioonipoliitika ka n-ö “süsteemitõrgetele”, ennekõike igasuguse ettevõtete omavahelise ja ettevõtete ning ülikoolide koostöö soodustamise tähenduses. Tänu EL-i mõjule on turutõrgete-põhise mõtlemise kõrval ka Eesti innovatsioonipoliitika üks formaalne eesmärk igasuguse koostöö ja võrgustumise soodustamine, kuid turutõrgete retoorikast kantuna teeme seda suhteliselt piiratud raamistikus (parandame üldist koostöökeskkonda ja üritame mõjutada teadlaste ja ettevõtete motivatsiooni, aga ei ole väga proaktiivsed), mis loob ka üsna suure lubaduste/ootuste ja saavutuste lõhe. Teiseks, hiljutise majanduskriisi tingimustes on ELis jõutud arusaamani, et senine innovatsioonipoliitika ei toimi Euroopas piisavalt mõjusalt ning Euroopa ei jõua Ameerikale järele ja Euroopa sees on regioonide vahel suured ja visalt kaduvad arengulõhed, mistõttu peab senist innovatsioonipoliitikat ja sekkumisloogikat tugevalt üle vaatama ning vajadusel muutma või laiendama. Kolmandaks, Euroopa 2020 strateegia ja finantsraamistik ütlevad ka selgelt, et “turg” ehk ettevõtjate motivatsioon tegeleda innovatsiooniga ja nende spetsialiseerumised ei paku iseseisvalt ja isegi riigi üldise toel piisavalt kiireid lahendusi ühiskonna ees seisvatele suurtele väljakutsetele nagu nt rahvastiku vananemine, keskkonnasõbraliku ja jätkusuutliku energeetikasüsteemi arendamine jms. Teisisõnu on ELi innovatsioonipoliitika üsna mitmete osaliselt vastandlike loogikate tõugata-tõmmata: näeme klassikalisi tõrgete-põhiseid sekkumisi, kuid ka paljude jaoks uusi ja loodetavasti kiiresti mööduvaid innovatsioonipoliitika moeröögatusi nagu “nutikas spetsialiseerumine” regionaalses ettevõtlus- ja innovatsioonipoliitikas ning “ühiskondlike väljakutsete” (societal challenges) või lihtsustatult väärtuspõhine teadus- ja arendustegevuse poliitika. Ka Eesti innovatsioonistrateegia Teadmistepõhine Eesti 2014-2020 kannab endas formaalselt kõiki neid märksõnu ja ideid. Sadade miljardite eurodega eksperimenteerimine Euroopa Liit ongi laias laastus loobunud universaalse ja kõikjal toimiva innovatsioonipoliitika otsimisest ning liikunud üha rohkem “eksperimenteeriva” suunas. Horisont 2020 ühiskondlike väljakutsete alaprogrammides ei rahastata enam sisuliselt klassikalist teadust, vaid ülikoolide ja ettevõtete koostööl põhinevat ja arendustegevust, eksperimenteerimist ja piloteerimist erinevate tehnoloogiate, ärimudelite, muude organisatsiooniliste lahendustega eesmärgiga kiirendada etteantud probleemidele jätkusuutlike lahenduste leidmist. Samal ajal üritatakse läbi nutika spetsialiseerumise kontseptsiooni kiirendada ja laiendada erinevates regioonides olemasolevate tehnoloogiate ja teadmiste ärakasutamist ja mitmekesisemat rakendamist konkurentsivõime tõstmiseks. Need ELi innovatsioonipoliitika lähenemised kannavad endas ühelt poolt ennekõike Hayek’ist inspireeritud arusaama, et ühiskondlikud protsessid on liiga keerulised, et üksikud indiviidid, näiteks teadlased, innovatsioonibürokraadid või visiooniga ettevõtjad, suudaksid neid adekvaatselt enda ja teiste jaoks lahti mõtestada. Seetõttu on igasuguse tsentraalse planeerimise asemel mõistlik tagada ideede ja tegevuste mitmekesisus läbi detsentraliseeritud süsteemi, kus polegi ehk nii oluline, mis on konkreetse indiviidi formaalne roll (bürokraat vs teadlane vs ettevõtja), vaid olulisem on teaduse, avaliku ja erasektori ressursside ning “aja ja kohapõhiste teadmiste” kokku toomine konkreetsete probleemide ja lahenduste otsimiseks. Kui majandusteadustes räägime sellest kui ettevõtlikust (entrepreneurial) avastusprotsessist, siis poliitikateadustes kui koosloomeprotsessist. Teiselt pool peitub nende ELi uute innovatsioonipoliitika initsiatiivide taga ka arusaam, et innovatsioonipoliitika on ise siiski mitmetahuline. Dani Rodriku ideid laenates võiksime rääkida “suurest” ja “väiksest” innovatsioonipoliitikast. N-ö väike innovatsioonipoliitika ongi eelpool mainitud detsentraliseeritud avastusprotsess või koosloome, mille fookuses on teadlaste, ettevõtete või ka innovatsioonibürokraatide lühiajalised huvid ja vajadused ettevõtete ja majanduse kui terviku konkurentsivõime suurendamiseks. N-ö suur innovatsioonipoliitika on selles raamistikus aga pigem väärtuspõhine poliitika – näiteks lepime kokku, et fossiilkütused on keskkonnamõjude tõttu “halvad”, kuigi saaksime sealt veel raha ja majanduskavu välja pigistada, ning fokuseerime ühised ressursid uute energiaallikate arendamisele. Või on need katsed pikaajalisi arengutrende ja radikaalseid tehnoloogilis-majanduslike paradigmade muutusi ennustada ja nendeks valmistuda erinevate innovatsioonipoliitiliste sekkumiste kaudu. Sisuliselt räägime ühiskondlike panuste tegemisest tulevikutehnoloogiate osas. On mõneti ka loogiline, et väikest ja suurt innovatsioonipoliitikat tehakse erinevatel riigivalitsemise tasanditel ning läbi erinevate innovatsioonibürokraatia organisatsioonide ja vormide: kui ühiskondlikke väljakutsete lahendamist veab ELi innovatsioonibürokraatia ise Horisont 2020 programmi kaudu, siis nutikas spetsialiseerumine on hoopis regionaalpoliitiline tegevus, mis küll Eestis on sattunud keskvalitsuse innovatsioonibürokraatia lahti harutada. Praegu ongi nutika spetsialiseerumise eksperimendi suurim probleem, et üritatakse siiani turutõrgete põhiste tegevuste elluviimiseks üles ehitatud innovatsioonibürokraatiat panna toimima proaktiivse ja ettevõtlikuna ilma, et oleks ettekujutust milline üks innovaatiline bürokraatia peaks välja nägema. Kuidas korrastada Eesti innovatsioonibürokraatiat? Eesti innovatsioonipoliitika debatte ja praktikat iseloomustab tihti see, et me ei mõtesta enda jaoks lahti miks me midagi parasjagu teeme. Sellele osutab ka analüüs, mis väidab, et see on laiem ELi mitmetasandilise innovatsioonipoliitika reaalsus: innovatsioonibürokraatidel ei ole mitmetasandilise poliitikate planeerimise, disainimise, rakendamise ja aruandmise raamistikus väga palju aega mõelda, et miks üldse midagi tehakse. Pigem legitimeerime sekkumisi heade praktikate ja teiste riikide või ELi kogemuse kaudu või eeldame, et erinevate poliitikainstrumentide ja initsiatiivide taga peituvad sekkumisloogikad on universaalsed, ennekõike turutõrgete põhised. Seetõttu iseloomustab ka Eestit innovatsioonisüsteemis tugev retoorika ja praktika vastuolu. Retoorikas tahame, et meie innovatsioonisüsteem oleks selline nagu Saksamaal: see on korporatiivne innovatsioonisüsteem, kus toimub tihe ja pidev teadus- ja õppetegevuse koostöö ülikoolide ja ettevõtete vahel, kus riigi ja erialaliitude ning muude ettevõtlusühenduste koordineerimisel seatakse pikaajalisi strateegilisi eesmärke, lepitakse kokku fookusteks ning tööjaotustes (st nii ülikoolid kui ettevõtjad panustavad olulisel määral õpetamisse ning teadus- ja arendustegevustesse). See omakorda tähendab ka suhteliselt võimekat ja proaktiivset innovatsioonibürokraatiat. Praktikas näeb aga meie innovatsioonisüsteem välja pigem selline nagu Suurbritannias: nii majandust kui teadusssüsteemi veab sisulise koostöö asemel finantskalkulatsioonidest lähtuv konkurents, mistõttu on usaldust innovatsioonibürokraatia vastu suhteliselt vähe, mistõttu omakorda suudetakse kokkuleppida lihtsates ja üldsõnalistes asjades ega julgeta seada ei riigiüleselt, sektorite ega ka ettevõtete sees väga pikki ja ambitsioonikaid innovatsiooniga seotud eesmärke. Sellises pigem turutõrgete põhise majanduspoliitilise mõtlemise raamistikus on Eesti innovatsioonibürokraatia tõesti üsna suur ja oma tegevusi dubleeriv ning mitmetel asutustel ei ole “ratsionaalset” põhjendust. Majanduse kaudseid raamtingimusi saab mõjutada regulatsioonidega (piisab ühest-kahest ministeeriumist), universaalseid taotlusi saab välja anda, hinnata ja auditeerida suhteliselt automatiseeritult (seda saaks tegelikul korraldada sama ministeerium – EASi tüüpi sihtasutused on suuresti ELi idee, et paremini ja läbipaistvamalt kontrollida ELi toetuste kasutamist mahajäänud ja korruptsiooniga maadlevates regioonides – ning hindamisi, auditeerimise võiks edasi sisse osta audiitoritelt, konsultantidelt, välisekspertidelt). Ehk sisuliselt saabki sellist poliitikat organiseerida ja ellu viia ühe rutiinsele masstootmisele spetsialiseeruva ettevõtte juhtimisloogika alusel, mis tundub olevate paljude innovatsioonipoliitika ja laiemalt riigireformi debattides osalevate arvamusliidrite juhtimisideaaliks. Poliitikakujundamise seisukohalt tähendaks erinevate innovatsioonipoliitika loogikate omaksvõtt alustuseks vähemalt kolme võimekuse säilitamist ja arendamist igasuguste struktuursete ümberkorralduste kontekstis:  esiteks, tehnoloogilis-majanduslike suurte arengute seire ja lahtimõtestamine (igasugune tulevikuseire, ühiskondlike väljakutsete sõnastamine ja legitimeerimine; teiseks, klassikaline majandusdünaamikate ja innovatsioonipoliitika monitooring ja analüüs; kolmandaks, detsentraliseeritud ettevõtliku avastusprotsessi või koosloome korraldus ja arendus.  Esimest neist tegi (ostis sisse) kunagi Arengufond ja täna tahab Teaduste Akadeemia seda rolli täita ning teist on teinud Statistikaamet, Riigikontroll, EAS jne (samas, turutõrgete põhiste piiratud sekkumiste puhul võiks neid sisuliselt ka robot tänaseks teha). Samas ettevõtliku avastusprotsessi või koosloome arendamist pole seni keegi enda rolliks võtnud. Kuid see on just see koht, kus ettevõtjad saaksid kõige operatiivsemalt oma ootusi ja tagasisidet innovatsioonibürokraatiale esitada ning innovatsioonibürokraatia tegevusi ka otse ja sisuliselt suunata ja mõjutada. Näiteks erialaliidud võiksid ise – vajadusel alustuseks riigi toetuste abil, kui täna veel ei usuta sellise tegevuse mõttekusse (ehk riik maksab erialaliitude analüütikute töö kinni) – anda kasvõi igakuist tagasisidet nii majandus kui haridus- ja teadusministeeriumile oma sektorite kõige operatiivsematest vajadustes, aga ka võimalustest nt innovatsioonipoliitika toel uute turgude ja niššide vallutamisel jne. Nutika spetsialiseerumine analüütilised harjutused on pea üle Euroopa näidanud, et klassikalise seirega kogutav ja analüüsitav statistika ei anna väga operatiivset vaadet majanduse spetsialiseerumistest ja arengutest. Samas ei ole ka meie majandus liiga suur, et sektorite või väärtusahelate põhise operatiivsema kvalitatiivsema tagasiside kogumine käiks üle jõu. Sellise tagasiside alusel saaksid ka erialaliidud olla oluline partner erinevate innovatsioonibürokraatia osadele (EAS, ETAg, KIK jne) erinevate innovatsioonipoliitika meetmete väljatöötamisel ja elluviimisel. Alles siis kui innovatsioonipoliitika sekkumiste loogikat ning nendega kaasnevad rollijaotused (sh ka innovatsioonibürokraatia ja ettevõtjate vahel) on sisuliselt läbi mõeldud, tasub hakata innovatsioonibürokraatia organisatsioonide liitmis- ja lahutamistehteid tegema, ning nõukogusid ja juhte valima. Muidu oskab innovatsioonibürokraatia pea alati leida põhjendusi oma olemasoluks ning argumente miks muutused on võimatud.
