Teadlase kommentaar: Andi Hektor selgitab, miks tuleb Eestisse välismaalt teadlasi tuua
Sageli küsitakse, miks on teaduses vaja teadlaste mobiilsust? Miks peavad teadlased maailmas palju ringi liikuma, miks peavad välismaa teadlased tulema Eestisse ja eesti teadlased peavad minema välismaale? Miks on hea, kui tudeng ei õpi ainult ühes ühiskoolis, vaid kahes-kolmes, veel parem kui neljas-viies ja võimaluse korral ka üsna erinevates kultuuriruumides? Iga hästi töötav teaduslabor peab kaasas käima maailmas toimuvaga ja tänapäeva teadusmaailm muutub iga päev. Pidevalt tuleb rakendada uusi uurimismeetodeid, otsida uusi ideid, välja käia oma mõtteid ja tulemusi. Teisalt, uute uurimismeetodite õppimine võib võtta aastaid. Teame ju, et kulub oma kümmekond aastat, enne kui keskkooli lõpetajast saab spetsialiseerunud teadlasehakatis. Kui Eesti tahab osaleda maailma teaduses, pole meil mingil moel võimalik kõiki spetsialiste õpetada välja kohapeal. Isegi kui üritaksime, siis selle aja jooksul on teadus suurte sammudega eest ära liikunud ja oleme juba lootusetult maha jäänud. Heades teaduslaborites töötab teadlaste roteerimise süsteem. Kui meid hakkab huvitama uus uurimisteema, siis puudujääva oskusteabe katmiseks ei hakkame me seda nullist õppima, vaid üritame leida siia tööle mõne spetsialisti. Mõnikord piisab, kui külalisteadlane tuleb siia mõneks päevaks, teinekord on jällegi vaja spetsialisti aastateks. Sarnaselt peavad käima välismaal Eesti teadlased, et rakendada ja tutvustada oma uurimismeetodeid mujal. Mis juhtuks, kui teadlaste rotatsioon lakkaks? Väidan, et Eesti teadus hakkaks kiiresti allamäge liikuma. Ja kui sureb välja teadus, siis sureb välja innovatsioon. Sureb välja innovatsioon, sureb välja uuenduslik ja suurt lisandväärtust tootev ettevõtlus. Tahame või mitte, meie kõigi heaolu siin väikses Eesti riigis sõltub sellest, kui suurt lisandväärtust suudame toota. Teine suur põhjus, miks on teadlaste liikuvus oluline, peitub ideedes. Ideed liiguvad koos inimestega. Kui teadlasi vahetada teadusrühmade vahel – üks teadlane tuleb Prantsusmaalt siia, meilt läheb teadlane Itaaliasse jne, siis sellega roteerime ka ideid ja mõtlemisviise. Teaduses on see ülioluline – teadus oma olemuselt nõuab probleemidele võimalikult mitmekülgset lähenemist! Loomulikult ei saa teadlased olla mobiilsed, kui ühiskond seda ei toeta ja hakkab mingil põhjusel suhtuma siiatulijatesse vaenulikult. Olukord Eestis pole väga halb, aga tahaksin näha rohkem avatud ja sõbralikku suhtumist. Meil Eestis on oma raske taak kanda minevikust, aga igast traumast peab lõppude-lõppuks üle saama. Kas meile meeldib julge, sõbralik ja avatud ühiskond või minevikus kinni olev hirmunud ja suletud süsteem? Käisin hiljuti oma nelja-aastase pojaga tehnikaülikoolis Robotexil, sõbraliku ja mõnusa õhkkonnaga üritusel. Seal oli palju tehnikaülikooli tudengeid, õpilasi, insenere, teadlasi. Paljud neist olid pärit maailma erinevatest otstest. Oli innustav näha, kuidas inimesed koos ühise eesmärgi nimel töötavad. Ja nad said sellega hakkama – vaatamata sellele, et nad pärinesid väga erinevatest kultuuriruumidest ja omasid veidi eri toonis nahavärve.
