Tartu teadlased kõigutavad teooriaid: Kas isata kasvanud tütred on seksuaalselt varaküpsed?
See on käitumisökoloogias laialt levinud ja korrelatiivsete uuringutega kinnitatud teooria. Ent kas see peab vett ka siis, kui arvesse võtta see, kuidas laps vanema on kaotanud? Seda testisid enne ja pärast teist maailmasõda sündinud Eesti tüdrukute peal Tartu ülikooli professor Peeter Hõrak ja psühholoogiamagistrant Markus Valge. Nende üllatavad tulemused avaldas maailma ühe vanima teaduste akadeemia Londoni kuningliku seltsi teadusajakiri Biology Letters ja sellele pööras tähelepanu ka mainekas teadusajakiri Science artikliga “Does a father’s death impact the sexual activity of his children?”. Kui suurem osa kirjeldatud teooriat kinnitanud uuringuid on analüüsinud eelkõige tüdrukuid, kes on isata kasvanud lahutuse või hülgamise tõttu, siis Tartu ülikooli teadlased on ühed vähestest, kel on õnnestud selle kehtivust uurida tüdrukute peal, kelle isa on surma saanud. Selleks kasutasid Hõrak ja Valge kunagise Eesti antropoloogiaprofessori Juhan Auli poolt kogutud materjali sõjajärgsetest tüdrukutest. Analüüsitud andmebaasi oli Aul kogunud antropoloogilisi andmed 1678 tüdrukult, kes olid sündinud vahemikus 1938–1953 ja kes olid uurimise hetkel keskmiselt 17. aasta vanused. Lisaks märkmetele tüdrukute vanuse, kasvu, kaalu ja suguküpsuse kohta, on professor 12 protsendi uuritavate kohta märkinud, et tüdruku isa on surnud. Võrreldes nende tütarlaste andmeid, kelle isad olid surnud (arvatavalt sõja või repressioonide tõttu), nende neidude andmetega, kelle isa ei olnud hukkunud, selgus, et vastupidi populaarse teooria ennustusele ei saanud isata jäänud tüdrukud varem suguküpseks ega hakanud ka varem sünnitama. Välja tuli hoopis see, et nende keskmine laste arv jäi edaspidises elus oluliselt väiksemaks kui isaga kasvanud tüdrukutel. “Lisaks saime teada, et isata tüdrukutel oli koguni seitse protsenti suurem tõenäosus jääda lastetuks,” sõnas professor Hõrak. Miks need tulemused senistega vastuolus on? Inimese käitumisökoloogia uurijad on veendunud, et meie käitumine on paljuski evolutsioneerunud vastuseks keskkonnast saadavatele signaalidele selle kohta missugused elutingimused meid tulevikus ootavad. Siiani on arvatud, et paljudes korrelatiivsetes töödes leitud seos isata kasvamise ja tüdrukute varase suguküpsuse vahel on tõendiks selle kohta, et tüdrukud reageerivad adaptiivselt neid ees ootavale ebakindlale tulevikule. Isa puudumine on märk ebakindlast tulevikust ja kui tulevik on ebakindel tasub sigimisega kiirustada. “Selle kontseptsiooni peamine häda on see, et valdav enamik töid, kus seos varase küpsuse ja isa puudumise vahel on leitud, pärineb lahutatud või hüljatud perede andmetel. Paraku ei ole selline adaptiivne käitumine sugugi ainus mehhanism, mille alusel saaks seniseid andmeid tõlgendada,” selgitas professor Hõrak Hõraku ja Valge arvates on lahutatud või hüljatud peredest pärit tüdrukute kiiremini suguküpseks saamist võimalik (ja lihtsam) seletada geneetiliste korrelatsioonide põhjal. “Nimelt võiks oletada, et kiire küpsemise ja kiire elutempo geenid pärivad tütred oma emadelt koos geenidega, mis soosivad sellist emapoolset käitumist, mis päädib pere hülgamisega isa poolt. Ka hülgamiskalduvusega isad võivad tütardele pärandada kiire elutempo geene, mis kaasnevad nende polügaamse sigimisstrateegiaga,” rääkis professor. “Selline seletus oleks heas kooskõlas geneetiliste uuringutega, mis leiavad üha uusi tõendeid erinevate käitumistunnuste ja isiksuseomaduste koos pärandumise kohta.” Juhul kui adaptiivne, keskkonna-signaalidele reageerimisel põhinev seletus paika peaks, oleks põhjust oodata, et justnimelt orvud küpsevad nooremalt ja hakkavad sünnitama varem kui nende isaga koos kasvanud eakaaslased. “On ju pereliikme ebaloomulik surm signaaliks keskkonna erilise ohtlikkuse kohta!” sõnas Hõrak. “Juhan Auli andmete analüüs aga näitas, et midagi taolist ei juhtunud.” Tõsi, saadud tulemusi saab tõlgendada ka nii, et isa surmal ja pere hülgamisel on tütrele eritähenduslik signaalväärtus, mis vallandab erinevad adaptiivsed käitumised. “Teoreetiliselt on see võimalik, näiteks nii, et lahutusele ja/või isapoolsele hülgamisele eelneb peres stressirohke periood, mis võib käivitada füsioloogilised protsessid, mis kiirendavad tüdrukute küpsemist. Sellisel seletusel on aga oma nõrk külg, kuna see eeldab, et justnimelt isapoolne pere hülgamine, mitte aga tema surm, on signaaliks ebakindla tuleviku kohta, mis vallandab kiire küpsemise,” rääkis professor. Kuigi nähtuse täpsed põhjused vajavad veel uurimist, on Tartu ülikooli teadlased isata jäänud tütarde uurimusega esitanud tõsise väljakutse populaarsele teooriale, mille kohaselt isata jäänud tüdrukud küpsevad seksuaalselt varem ja hakkavad varem sünnitama. Ent Eesti antropoloogia „isa“ Juhan Auli poolt läinud sajandil kogutud suure andmebaasi – jälgitud on umbes 50 000 inimese arengut – põhjal on teadlased muudki huvitavat avastanud. Alles hiljuti kirjutas ERR Novaator Hõraku ja Valge uurimusest, mis näitas, et teise maailmasõja lõpule järgnenud toidunappus ja elukvaliteedi langus tõid küll kaasa nii imikute kui ka täiskasvanute kõrge suremuse, ent ei jätnud mingeid negatiivseid jälgi 1938.–1953. aastatel sündinud tüdrukute kasvule. Hõrak ja Valge selgitavad seda paradoksi sellega, et sünniaegsed keskkonnatingimused ei ole kasvu kiirenemise seisukohast olulised. Määravaks oli hoopis antibiootikumide kasutuselevõtt sajandi teisel poolel, mis võimaldas maha suruda nakkushaigused, mille suhtes on lapsed kõige tundlikumad just puberteediaegse kasvuspurdi perioodil.
