Jääkarude suuruuringul leiti jälgi lapsendamistest ja ühemunakaksikutest
René Malenfanti ja tema kolleegide analüüs põhineb alates 1966. aastast kogutud andmetel. Lisaks looduses tehtud vaatlustele võeti vaatluse alla 2945 karupoja pärilikkusaine. Kokkuvõtlikult suudeti seeläbi kindlaks teha 2957 karupoja ema ja 1861 isa. Sugulassuhteid uurides tuvastasid nad enda sõnul jääkarude hulgas esimest korda ühemunakaksikud. Kuigi loomad toovad sageli ilmale kaks või kolm poega, on need reeglina arenenud erineval ajal viljastatud munarakkudest. Seekord on aga Malefanti töörühm kindel, et tegu on ühemunakaksikutega. Vähemalt olid nende geenialleelid samasugused 25s erinevas genoomi piirkonnas. Tõenäosus, et tegu on juhusega, on vaid 164 miljardik protsenti. Lisaks identsetele kaksikutele täheldas töörühm kuut juhust, kus emaskarud lapsendasid oma bioloogilisest emast lahku läinud karupoja. Sarnaseid juhtumeid on kirjeldatud varemgi. Täpsed põhjused on jäänud aga ebaselgeks – teiste poegi kasvatades vähendavad emased omaenda järeltulijate ellujäämisšansse. Töörühm pakub välja kaks seletust. Teiste poegi lapsendavad emainstinktide tõttu emasloomad, kes on omaenda pesakonna kaotanud. Alternatiivselt ei märkagi nad, et imetavad võõraid poegi. Kuigi jääkarudega vastavaid katseid tehtud pole, on teiste karuliikide uurimisel leitud, et nad pole oma lähisugulaste äratundmisel just kõige osavamad. Nõnda võib tulla ehk üllatusena, et Malenfanti töörühm leidis pärilikkusaine uurimisel jälgi vaid ühest inbriidingust. Ühise järeltulija olid saanud sama ema, kuid erineva isaga loomad. Bioloog oletab kolleegidega, et inbriidingut tuleb ette suhteliselt harva jääkarude madala asustustiheduse tõttu. Iseseisva elu alustamise järel võivad mõned noored jääkarud rännata emast isegi tuhatkonna kilomeetri kaugusele. Analüüs ilmus veebikeskkonnas BiorXiv.
