Üleilmastumine kahjustas inimliigi geene  
Rühm ameerika, šveitsi ja prantsuse teadlasi eesotsas Brenna Henniga Stony Brooki ülikoolist on loonud ja siis ka tõendanud teoreetilise mudeli, kuidas selle suure rände ajal võib inimeste genoomi olla kuhjunud mutatsioone, mis võiksid olla seostatavad sellega, kui kaugele Aafrikast on mõni inimrühm lõpuks jõudnud. Henn ja kaasautorid kirjutavad Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes, et kuna inimesed rändasid ilma peale laiali arvatavasti suhteliselt väikeste rühmadena, siis võib oletada, et nende genoomi kogunes ajapikku suhteliselt rohkesti pisut kahjulikuvõitu muudatusi ehk mutatsioone. Väikestele populatsioonidele on iseloomulik, et kui mõnel isendil ilmub genoomi mõni natuke kahjulik, kuid mitte väga kahjulik mutatsioon, siis jääb see oma väikesest kahjulikkusest hoolimata populatsiooni püsima, sest väikese populatsiooni puhul on esmatähtis, et populatsioon ise ei häviks ja selle nimel võib ju väikest geenikahjulikkust taluda. Henn ja kolleegid uurisid geeniproove, mis olid võetud Kongo Demokraatliku Vabariigi, Namiibia, Alžeeria, Pakistani, Kambodža, Siberi ja Mehhiko põliselanikelt. Tuligi välja seaduspära, et mida kaugemal Aafrika lõunaosast, seda rohkem leidus inimeste genoomis pisut kahjulikke mutatsioone. Seejuures kõige rohkem põlismehhiklastel, kelle esivanemad on rännanud Ameerikasse üle Beringi väina, vähem aasialastel ja veel vähem aafriklastel. Teadlaste sõnul on tegelikult üsna hämmastav, et veel nii mitmekümne tuhande aasta tagant on kunagiste rännakute geenimõju veel tuvastatav.
