Loodusmuuseumi tarantlibeebid jõudsid teismeikka
“Eile õhtul hakkasid esimesed ämblikupojad kestuma. Järgmiseks nädalaks on oletatavasti enamik kestunud ja ka piisavalt aktiivsed, et ringi liikuma hakata,” räägib muuseumi elavnurga loomade heaolu eest vastutav Tartu ülikooli doktorant Andro Truuverk. “Edaspidi on oluline ämblikke toita, et nad saaksid kasvada. Toiduks saavad nad vastkoorunud kilke.”Esimest korda kestunud linnutapik Tartu ülikooli loodusmuuseumis. (Foto: Veljo Runnel) Enne täiskasvanuks saamist kestuvad noored ämblikud veel mitu korda ning iga kestumise vahe on ajaliselt erineva pikkusega. Võrreldes täiskasvanud isendiga on poegadel ka erinev muster. Täiskasvanud on metallik sinised, noored aga heledate jalgade ja musta punase kirju tagakehaga. Täiskasvanuks saamine võtab tavaliselt aega aasta või kaks. See, et pesakond Avicularia metallica linnutapikuid meedias ja sotsiaalmeedias aina suuremat kuulsust kogub, on küllalti paradoksaalne, sest looduses on see liik väga peidulise eluviisiga. Sellepärast ei eksponeerita neid isegi muuseumi elavnurgas. “Võimalusel punub ta endale võrgust pesa ja on seal peidus,” lausub Truuverk. Ent muuseumi kommunikatsioonijuhi Eva-Liisa Orula sõnul on inimeste huvi selle varjatud elu armastava ürgämbliku poegade vastu on väga suur. Sellepärast teeb muuseum ettevalmistusi, et umbes nädala-pooleteise pärast mõned noored ämblikud ka külastajatele elavnurka uudistamiseks tuua. Munakurna, kust ligi seitsekümmend tarantli poega ilmale tuli, lõi linnutapik, kelle Andro Truuverk püüdis 2013. aastal Lõuna-Ameerika kirdeosast Prantsuse Guajaana vihmametsast. Kuna see liik armastab elada puudel, oli puhas õnn, et noorteadlane ta võrguniidist vooderdanud pesa leidis. “Ajasin ta tokikesega sealt välja ja panin topsi. Metallik sinine ja väga ilus ämblik,” kirjeldab ta. Kuidas emased linnutapikud munakurna loovad, selgitab teadlane järgnevas lühivideos:  Mis kurna loomisele eelneb võtab kokku ERR Novaatori artikkel “Kuidas tarantlid poegi saavad?”.
