Suhkur võib olla ajule sama kahjulik kui stress või lapsepõlvetraumad
On teada, et lapsepõlvetraumad tõstavad hilisemas elus vaimsete probleemide ja psüühikahäirete riski. Mitmeid traumasid (lein, füüsiline, seksuaalne ja emotsionaalne kuritarvitamine, kuriteo ohvriks langemine jne), millega lapsed kokku puutuvad, on seostatud peamise stressihormooni kortisooli kõrgendatud kontsentratsiooniga, vahendab väljaanne The Conversation. Selgitamaks välja, kas suurte koguste magusate jookide tarbimine pärast võõrutamist süvendab varases elus kogetud stressi mõju ajule, uuriti emaseid Sprague-Dawley rotte. Uurimiseks valiti emased rotid, sest nad kogevad raskeid elusündmusi sagedamini. Varajase elu trauma või kuritarvitamise jäljendamiseks anti pärast sündimist pooltele pesakondadele 2–9 elupäeval piiratud hulgal pesamaterjali. Seejärel anti neile emapiimast võõrutamiseni normaalses koguses allapanu. Piiratud pesamaterjali hulk muudab emalikku käitumist ja suurendab hilisemas elus järglaste ärevust. Samal ajal anti pooltele rottidele piiramatu ligipääs madala rasvasisaldusega toidule ja veele, samas kui nende õdedele anti toitu, vett ja 25%-ilist suhkrulahust, mida nad said soovi korral juua. Need, kes olid kogenud varajases elus stressi, olid võõrutusperioodil väiksemad, kuid aja jooksul see erinevus kadus. Rotid, kes tarbisid suhkrut mõlemas rühmas (kontroll- ja stressirühm), tarbisid eksperimendi jooksul rohkem kaloreid. Rotte jälgiti seni, kuni nad olid 15-nädalased, misjärel uuriti nende ajusid. Kuna stress varajases elus võib mõjutada vaimset tervist ja funktsioneerimist, uuriti hipokampust, mis on oluline nii mälu kui ka stressi puhul. Uuriti nelja rottide rühma – kontrollrühm (stressivaba), suhkruvett joov kontrollrühm, stressi kogenud rotid ning suhkruvett joonud ja stressi kogenud rotid. Leiti, et pidev suhkruvee joomine rottidel, kes ei olnud stressi kogenud, tekitas sarnaseid muutusi rottidega, kes olid stressis, kuid ei joonud suhkruvett. Stress varases elus või suhkruvee joomine näitas madalamat kortisooli siduva retseptori avaldumist, mis võib muuta võimet taastuda stressirohkest olukorrast. Suhkur ja stress vähendasid ka teise närvide arenguks vajalikku geeni, Neurod1-te, avaldumist. Eksperimendi käigus uuriti ka teisi närvide arenguks vajalikke geene, kuid seda pärssis siiski ainult suhkru tarbimine varajasel eluperioodil. Suhkrutarbimise ja stressi kombineerimine ei tekitanud hipokampuses muid muutusi, aga kas see jääb nii ka pikema aja jooksul, vajab veel uurimist. Fakt, et suhkruvee joomine ja stress vähendasid aju arenguks ja kasvuks vajalike geenide avaldumist, on murettekitav. Kuigi selliste uuringute tegemine inimestega ei ole võimalik, uuritakse stressivastuseid ja toitumist kontrollivaid ajurakkude võrgustikke erinevate liikide üleselt. Juhul kui uurimuses tehtud järeldused peavad paika ka inimeste puhul, on suhkrutarbimise vähendamine ühiskonnas äärmiselt tähtis, arvestades suhkruga magustatud jookide suure tarbimisega, eriti laste puhul vanuses kuni 16 eluaastat. Need leiud tähendavad, et sellealane teadustöö tulevikus peab arvestama varases eas suure suhkrutarbimise võimalike pikaajaliste mõjudega ajule ja käitumisele. Uuring avaldati täismahus ajakirjas Frontiers in Molecular Neuroscience.
