Halvatud miimika raskendab teiste tunnete mõistmist
Kulukas protsess Esmapilgul näib teiste näoilmete enda ajus ja näol modelleerimine olevat nii energia- kui ka ajakasutuse seisukohalt mõttetult kulukas tegevus. Eriti arvestades inimeste suurepärast nägemistaju. Lõppude lõpuks on ju kohe näha, kas kellegi suunurgad ülespoole või kulm kortsus. Ühendriikide asuva Winsconsin-Madisoni ülikooli psühholoogia doktorandi Adrianne Woodi sõnul oleks see aga liiga raske tajuülesanne. ''Inimeste näoilmed hämmastavalt keerukad ja peened, neist on sadu erinevaid kombinatsioone ja need sõltuvad väga tugevalt kontekstist,'' sõnas psühholoog. Seejuures tõi Wood välja, et kuigi klassikalise käsitluse järgi kaasneb teiste näomiimika matkimisega ka nähtavad või nähtamatud näolihaste liigutused, pole see alati vajalik. ''Inimestel õuna söömist ette kujutada paludes ei vaja nad selleks ilmtingimata reaalset õuna. Pole mingit põhjust, miks peaks see emotsioonide puhul teistmoodi olema,'' tõi psühholoog näite. Pigem kasvatatakse sellega vajadusel protsessi üldist täpsust. Puhtalt ajus asuvate neuronite toimel toimuva näoilmete simulatsiooni poole vaadates on aga protsess äärmiselt tõhus. Kasutust leiavad samad ajuosad, mis inimeste endi näoilmete tekitamiseks. ''Samal ajal on motoorne ajukoor seotud ajukoore alla asuva limbilise süsteemiga, mis tegeleb muu hulgas emotsioonidega. Nõnda võimaldab see simulatsioonide müriaadi käigus pääseda otsekohe ligi teadmistele, mis emotsioone nende lähedal asuvad inimesed ikkagi tajuvad ja mis on nende kavatsused,'' selgitas Wood. Näoilme emotsioonidega seostamiseks kulub vaid paarsada millisekundit. Kaasasündinud võimekus?Mõne populaarse hüpoteesi kohaselt suudavad inimesed ja ka mitmed teised primaadid mudeldada teiste näoilmeid juba sünnist saadik. Woodi hinnangul on see aga kaheldav. ''See peaks olema meisse geneetiliselt sisse kodeeritud. See oleks veidi üllatav. Näiteks Georgetowni ülikooli Gerrod Parrott kirjeldab oma hiljuti ilmunud raamatus, kuidas loomad suudavad juba sünnist saadik oma liigikaaslaste nägusid kindlate kujundite alusel ära tunda. Ent vastav informatsioon on kaugelt jämedakoelisem, kui oleks tarvis teiste emotsioonide eristamiseks,'' selgitas psühholoog. Nõnda on tegu pigem kogemusliku protsessiga. ''Ilmselt on paljud tähele pannud, kuidas täiskasvanud pärast laste sündi loomupäraselt imiteerima kõike, mida nad teevad. Emade, isade ja vanaemade näoilmed on liialdatud, isegi grotesksed, ent need käivad nendega sünkroonis. Nii et see võiks olla üks viis, kuidas imik teiste näoilmeid omaenda omadega paari panema hakkab,'' sõnas Wood. Näoilmete imiteerimise suutlikkust ja emotsionaalset kompetentsust võib mõjutada ka hilisem elu. ''Näiteks noortele lastele ja noorukitele näolihaste tööd häirivate rahustite andmist on seostatud madalama emotsionaalse intelligentsuse ja empaatia skooriga. Oma roll näib olevat ka soolistest eelarvamustest lähtuval käitumisel – tüüpiliselt näitavad vanemad ja lapsehoidjad tüdrukutega suheldes välja rohkem emotsioone. Sellega seonduvalt on tüdrukud poistest emotsionaalse arengu poolest ees juba esimeseks eluaastaks,'' nentis psühholoog. Kultuurilised eripäradOluliseks näomiimikat mõjutavaks teguriks võib pidada kultuurilisi eripärasid, kitsamalt riikide ajaloolist heterogeensust. Üllatavalt on loodud sotsiaalse konstruktsiooni taga kaks majandusteadlast – Louis Putterman ja David Weil. ''Nad vaatasid 165 riigi geneetilisi, kontekstuaalseid ja rahvaloenduse andmeid, loomaks mõõdikut, mis näitab, kui palju teisi riike on selle rahvastikku viimase 500 aasta jooksul olulisel määral mõjutanud,'' selgitas psühholoog. Esikohale platseerub selle alusel 83 riigiga etteaimatavalt USA. ''Eesti heterogeensus on selle järgi suhteliselt madal. Jaapanit võib pidada aga suisa homogeenseks. Viimase pooletuhande aasta jooksul on selle rahvastikku mõjutanud vaid juba toona seal elanud inimesed. Lahedaid hüpoteese, kuid täielikult raskesti kinnitatava teooria kohaselt mõjutab see otseselt seda, kui ekspressiivne on nende miimika,'' sõnas Wood   ''Ajalooliselt heterogeensed kultuurid kombivad sageli piire. Tihti puudub sotsiaalne hierarhia, ühised tavad, normid ja sotsiaalsuhteid käsitlevad stsenaariumid ning mõnikord isegi ühine keel. Nii et nad vajasid oma emotsioonide, tunnete ja usaldusväärsuse signaliseerimiseks teistsugust viisi,'' laiendas psühholoog. Aja möödudes muutus sotsiaalne kultuur ja näoilmed emotsionaalselt üha ekspressiivsemaks. Näoilmed võisid olla paiguti erineva kultuurilise taustaga inimeste ainus ühine keel. Tekkinud kultuuriliste dialektide eripärasid on näha ka nüüdisajal. ''Heterogeensetest kultuuridest pärit inimesed hindavat suuremat emotsionaalset ekspressiivsust ka tänapäeval. Lisaks saab ajaloolise kultuurilise heterogeensuse põhjal küllaltki hästi ennustada, kui hästi suudavad teistest kultuuride esindajad nende näoilmeid tõlgendada,'' märkis Wood. Teisisõnu, keskmise ameeriklase või kanadalase hetkeemotsioone ja näole projitseeritavaid tundeid mõistetakse paremini kui näiteks eestlaste omi. Liigse ekspessiivsuse pahupoolWood nentis, et teiste näoilmete imiteerimine ei tule kasuks sugugi mitte igas olukorras. 'Võib näiteks mõelda olukorra peale, kus partner käsikäes tänaval jalutades millegi peale vihaselt reageerib. ''Sinu tüüpiline eesmärk on oma emotsioone reguleerida ja nende afektiseisundit pehmendada. Seega on meil tõendeid, et romantilises suhtes olevate inimeste puhul lülitub tööle vastasmimikri – vihasele näole vastatakse näiteks koheselt naeratusega,'' tõi psühholoog näite. Seeläbi näib olevat selle näol tegu siiski piisavalt paindliku mehhanismiga, et reaktsiooni ülevalt-alla kontrollida. ''Samuti oleks see ohtlik, kui mõni sotsiaalse rühma liige käituks agressiivselt. Näoilme kopeerimine viiks küllaltki tõenäoliselt sotsiaalse konfliktini. Seega peab süsteem olema paratamatult nüanssiderikas,'' lisas Wood. Õnneks see inimeste puhul seda ka on. Kliinilised rakendusedTeadustöö on näidanud, et näolihaste liikuvuse pärssimine mõjutab otseselt ka seda, kuidas inimesed teiste emotsioone tajuvad. Psühholoog ise on efekti avaldumiseks kasutanud tahkuvat geelmaski. ''Sa saad ühekorraga teadlikuks isegi kõige väiksematest näoliigutustest, mis sa teed. Kuid samal ajal on need mõneti moonutatud. Võib oletada, et ebatüüpiline tagasiside ajab somatosensoorse ajukoore segadusse. Sellest piisas, et inimesed hakkaksid sarnaseid näoilmeid omavahel segamini ajama,'' selgitas Wood. Nõnda võib oletada, et emotsioonide tajumist mõjutavad ka erinevad näomotoorikat kahjustavad haigused ja vigastused. Hüpoteesi on kinnitust leidnud mitmetes teadustöödes. Nõnda võiks uuringutel olla ka praktiline rakendus. ''Muidugi tuleb enne seda välja selgitada, kas teiste näomiimika jäljendamise treenimine on tõepoolest lahendus ja seda saab muuta teadlikust protsessist teadvustamatuks nagu mitmeid teisi oskusi,'' tõdes psühholoog. Teadlikel ja teadvustamatutel protsessidel on mõneti erinev neuroloogiline alus. Kuna vastavad katsed võtavad aega, oleks esmajärjekorras kasu efekti teadvustamisest, seda nii patsientide kui ka arstide seas. ''See on oluline näiteks Parkinsoni tõve ja näohalvatuse puhul. Samal ajal peaksid ka arstid hoolikamalt läbi mõtlema, kas inimeste näo liikuvuse kahjustamist on võimalik vältida. Praegu tuuakse lihaste liikumist kontrollivad närvid näiteks näokasvajate puhul ohvriks küllaltki kergelt ning sotsiaalsete ja emotsionaalsete tagajärgede väga palju ei mõelda,'' laiendas Wood. Näomiimikat halvavate hädade all kannatavad inimesed pole aga ehk haiguse kõrvalmõjust teadlikud. ''Selle teadvustamisel on võimalik luua enda jaoks puudujääki kompenseerivad strateegiad. Kuigi need pole ilmselt nii tõhusad, kui teiste näoilmete täiemahuline jäljendamine, oleks sellest siiski kasu. Näiteks õpetavad mõnikord endale selgeid reegleid teiste inimeste näoilmete põhjal nende emotsionaalse seisundi hindamiseks tõsise autismispektri häirete all kannatavad inimesed,'' tõi psühholoog näite. Woodi ja ta kolleegide ülevaateartikkel ilmus ajakirjas Trends in Cognitive Sciences.
