Mida on teadlased Fukushima õnnetuse tagajärgede kohta viie aastaga õppinud?
Tšornobõl vs Fukushima Õnnetuste tõsiduse erinevus peegeldub juba keskkonda paiskunud radioaktiivse materjali koguses. Üle-eelmisel aastal ilmunud uurimuse kohaselt oli vahe kümnekordne. Kui Tšornobõli katastroofi puhul oli kiirguse koguhulk hinnanguliselt 5300 petabekrelli (PBq), siis Fukushima puhul jääb see 340–800 Pbq vahele. Valdav enamik radioaktiivsest materjalist sattus peamiselt jood-131, tseesium-134 ja tseesium-137 näol atmosfääri ja ookeani õnnetusele järgnenud 40 päeva vältel. Sellest enam kui neli viiendikku ladestus Vaikse ookeani põhjas. Ent kuna Cs-134 ja Cs-137 poolestusaeg on vastavalt kaks ja 30 aastat, võib oodata, et keskkonnas leidub radioaktiivset tseesiumit veel märkimisväärses koguses. Samuti on hiljutise uuringu kohaselt endiselt probleemiks radioaktiivse materjali lekkimine. Näiteks aastal 2013 leidus näiteks Fukushima tuumajaamast kuue kilomeetri kaugusel ookeanis strontsium-90, Cs-134 ja Cs-137 vastavalt üheksa, 100 ja 50 korda rohkem kui enne õnnetust. Tulemuste põhjal võib oletada, et toona sattus Sr-90 ookeani päevas 2,3–8,5 bekrelli jagu. Möödunud aasta septembris leidus tuumajaama lähistel asuvates sademevete kogumise kanalites Sr-90 ja Cs-137 10–1000 korda rohkem kui õnnetuse eel. TervisemõjudSellele vaatamata on uuringutes leitud, et õnnetuse mõju inimeste tervisele on võrreldes Tšornobõli katastroofiga väike. Näiteks radiotseesiumile keskendunud Nikolaos Evangeliou ja ta kolleegide hinnangul võib oodata 730-1700 täiendavat vähijuhtumit, millest päädib surmaga umbes 65 protsenti. Kokku saab Abubakat Aliyu töörühma vaheanalüüsi kohaselt Fukushima tuumaõnnetuse arvele kanda nüüd ja tulevikus kuni 10 000 enneaegset surma, sh 1500–1800 surmaga lõppevat vähijuhtumit. Suhteliselt väikeseid inimkahjusid saab teadlaste sõnul selgitada osaliselt ka Jaapani valitsuse reageerimiskiirusega. Kuigi õnnetuse järel heideti Fukushima võimudele ja keskvalitsusele ette salatsemist ja vastuolulise info jagamist, toimus kilpnääret kiirguse eest kaitsvate jooditablettide jagamine ja tuumajaama ümbruses elavate inimeste evakueerimine küllaltki kiiresti. Aastal 2013 teatas Maailma Terviseorganisatsioon (WHO), et esimese aasta vältel said õnnetusest kõige enam mõjutatud piirkonnas elanud inimesed täiendavalt 12–25 millisieverti (mSv) suuruse kiirgusdoosi, mida on looduslikust taustkiirgusest kuni kümme korda rohkem. WHO hinnangul kergitas see näiteks naiste hulgas eluaegset kilpnäärmevähi riski 0,5 protsendi võrra ehk 1,25 protsendini. Laiemalt on meedias kõneainet leidnud Jaapani võimude poolt algatatud sadu tuhandeid lapsi ja teismelisi hõlmanud põhjalik kilpnäärmeuuringute programm. Möödunud aasta augustis ilmunud tulemusi esitlevas töös nenditi, et 300 476 uurimisalustest ligi pooltel leiti kilpnäärmes sõlmi või vedelikuga täidetud tsüste. Arvestades, et ÜRO kirjutas 2006. aastal Tšornobõli katastroofi arvele vaid 15 lastel diagnoositud kilpnäärmevähi juhtumit, olid tulemused paradoksaalsed. Ühe võimaliku põhjusena nähakse uuringute põhjalikkust ja laiaulatuslikkust. Sõelale jäid kõrvalekalded, mis muidu tähelepanu ei püüaks. Võrdlusena võib tuua Lõuna-Korea, mille elanikel avanes 1999. aastast võimalus mõõduka tasu eest lasta uurida ka enda kilpnääret. Aastaks 2011 diagnoositi kilpnäärmevähki võrreldes 1993. aastaga 15 korda sagedamini. Suremus suhteliselt haruldasse vähivormi samal ajal ei kasvanud. 2014. aastal ajakirjas The New England Journal of Medicine ilmunud töös nenditi, et näärme lasksid endalt täielikult või osaliselt eemaldada enamik diagnoosi saanutest. Operatsiooni tulemusel vajab neist suurem osa terve elu kestvat hormoonravi, rääkimata sellega kaasnevatest psühholoogilistest kannatustest ja lisastressist, mis lühendab eluiga ja kergitab üldist haigestumisriski. Inimpsühholoogia eripäradNii tõdetakse eelmisel aastal ilmunud Maailma Terviseorganisatsiooni raportis, et sarnaselt Tšornobõli katastroofile kaalub õnnetuse psühholoogiline mõju üles selle otsesed tervisemõjud. Kui Jaapanis kannatab vaimse tervisega seonduvate probleemide käes tavaliselt ligikaudu neli protsenti elanikkonnast, siis õnnetuse järel Fukushima piirkonnast evakueeritute seas ulatub see 14,6 protsendini. Analüüsi paikapidavusele lisab kaalu samal aastal ajakirjas Lancet ilmunud uuring, kus oli vahe viiekordne. Enamasti vaevas inimesi depressioon ja posttraumaatiline stressihäire, mis iseloomustab ligi 30 aasta eest ka Tšornobõli tuumajaama lähistel elanud ja Nõukogude Liidu teistest piirkondadest katastroofi likvideerima toodud inimesi. Seejuures tasub välja tuua, et pea kaks kolmandikku Fukushima õnnetuse järel evakueeritud 150 000 inimestest pole saanud tänaseks endiselt koju tagasi pöörduda, elades sageli sugulaste juures või ajutistes varjupaikades. Kuigi keskvalitsus on lubanud 2017. aasta märtsiks muuta selle võimalikuks 100 000 elaniku jaoks, suhtub elanikkond kava realiseeritavusse skeptiliselt. KeskkonnamõjudSamal ajal on märgatud radioaktiivsest kiirgusest tingitud arenguhäireid ja muutusi käitumises nii Fukushima ahvide, piirkonnas elanud liblikate, lindude kui ka lehetäide seas. Näiteks on nähtud moondunud silmade ja tiibadega siniliblikaid, piirkonnas elavate ahvide veres leidub aga vähem valgeid ja punaseid vereliblesid. Oma jälje on kiirgus jätnud ka näiteks nulgude kasvule. Õnnetuse mõju mereökosüsteemidele on olnud mõneti väiksem. Vähemalt pole kiirgustase olnud õnnetuse järel sedavõrd kõrge, et tekitada märgatavaid muutusi populatsioonide tasandil. Erandiks võib pidada merre suubuvate sademetevett transportivate torude lähistel elavaid mikrovetikaid. Samuti on uuringud kinnitatud, et rohkem radioaktiivseid isotoope on kogunenud ranniku põhjakalade organismi. Üldiselt on aga saaste kiiresti hajunud. Oluliselt suurem on piirkonna mageveekalades ja koorikloomades akumuleerunud radioaktiivse materjali kogus. Toiduohutuse seisukohalt aga harrastuspüüki kõrvale jättes erilisi probleeme pole – enamik Jaapanis söödavatest mageveekaladest pärineb kalakasvatustest. Tuumaskisofreenia?Fukushima õnnetusele ja selle tagajärgedele on pühendatud ka vähiuuringute kajastamisele keskenduva ajakirja Clinical Oncology aprillinumber. Mitmeski töös nenditakse, et madalamate kiirgusdooside pikaajalise mõjude kohta teatakse suhteliselt vähe ja seda on teadlased avalikult tunnistanud. Üldises plaanis peetakse üksikisiku tasemel inimtekkelisest kiirgusest lähtuvat riski suhteliselt väikeseks. Nõnda võib pidada praegust olukorda Londoni Imperiaalse kolledži patoloogi Geraldine Thomase sõnul skisofreeniliseks. Kuigi suurusjärkude võrra suuremate kiirgusdooside kasutamist peetakse meditsiinis tavapäraseks tegevuseks ja inimesed käivad näiteks Saksamaal oma tervise parandamiseks isegi piirkonna radioaktiivsusega kuulsust kogunud spaades, tuntakse tehislikku päritolu kiirguse suhtes sageli põhjendamatut hirmu. Viimasest tingitud stress võib olla tervisele aga isegi suurem, kui madal kiirgusdoos ise.
