Pooliku geenimaterjaliga rakud talitlevad tavapärasel viisil
Tavaliselt on inimese rakus 46 kromosoomi, mis sisaldavad meie DNA-d ja millest 23 on saadud emalt ja 23 isalt. Peaaegu kõiki geene on meil seetõttu igas rakus kaks eksemplari, aga Ido Sagi ja Nissim Benvenisty Jeruusalemmast Heebrea ülikoolist ja Dieter Egli New Yorgist Columbia ülikoolist leidsid nüüd võimaluse saada inimese munarakust selliseid embrüonaalsete tüvirakkude liine, milles on nagu munarakkudes enesteski 23 kromosoomi ehk ainult üks komplekt geene. Tuli ka välja, et sellised haploidsed ühe geenikomplektiga embrüonaalsed tüvirakud on samas ka pluripotentsed ehk neid võib suunata muunduma ükskõik millist tüüpi rakkudeks. Teadlaste üllatuseks jäid ka neist tüvirakkudest arenenud närvi-, südamelihas- või kõhunäärmerakud ikkagi haploidseteks 23 kromosoomiga rakkudeks, kuid funktsioneerisid seejuures täiesti tavaliste rakkudena. Haploidsed keharakud on küll pisut väiksemad kui tavalised keharakud ja nende sisemine masinavärk töötab ka pisut teisiti, aga autorid kirjutavad ajakirjas Nature, et haploidsete keharakkude peal on näiteks geeniuuringuid teha senisest lihtsam, sest kui me mõnda geeni muudame, siis ei sega uurimistulemusi teise samasorti, kuid muutmata jäänud geeni mõju. Just sel põhjusel meeldib geneetikutele teha katseid pärmiga, sest pärmirakud ongi kõik iseenesest haploidsed, ent nüüd selgub, et ka inimeste rakud võivad haploidsed olla ja haploidsena talitleda. See hõlbustab ühest küljest inimgeeniuuringuid, aga teisest küljest pakub teadlastele uut fundamentaalbioloogilisemat uurimistööd, et mõista, kuidas selline asi üldse võimalik saab olla.
