Tilluke gravimeeter märkab isegi Kuu liikumist
''Suurepäraseid gravimeetreid küll eksisteerib, aga need kaaluvad oma 150 kilogrammi ja maksavad üle 200 000 euro, nii et neid ei saa selgelt igal pool kasutada. Muidugi on olemas ka suhtelised gravimeetrid, aga ka nende mass ulatub üle kümne kilogrammi ning hind 100 000 euro,'' nentis uue gravimeetri loomist eest vedanud Glasgow ülikooli insener Giles Hammond. Tipptasemel seadmed on samas piisavalt tundlikud, et nendega saab märgata näiteks vulkaanipursetele eelnevat magma liikumist ja paarisaja meetri sügavusel asuvaid väikeseid naftamaardlaid. Maavarade otsimist võibki pidada lisaks suuremaid infrastruktuuriprojekte ohustavate tühimike kaardistamisele hetkel gravimeetrite peamiseks praktiliseks kasutusalaks. ''Kui sul on aga võimalus kasutada korraga kümneid sensoreid ja nõnda gravitatsioonivälja laiemalt pildile püüda, siis saad hakata otsima ka teisi raskusjõu anomaaliaid, kasvõi droonidega. Samuti võib hakata mõtlema ülitäpsete navigatsiooniseadmete ehitamise peale,'' mõtiskles insener. Sarnaselt eelnevalt loodud gravimeetritele on lahenduse südameks vedru, kuigi seejuures väga erilise vedru, otsas rippuv mass. ''Kui tüüpilist vedrut venitada, siis pikeneb see proportsionaalselt rakendatava jõuga. Meie kasutatud lahenduse puhul muutub selle tundlikkus aga vastavalt avaldatavale jõule,'' selgitas Hammond. Teisisõnu saab sellega registreerida isegi väga madalatel sagedustel toimuvaid muutusi. Nõnda on gravimeeter tüüpilistest nutitelefonides leiduvatest kiirendusmõõturitest kuni tuhat korda tundlikum ja stabiilsem. Piisavalt stabiilne, et täheldada näiteks Kuu tiirlemisest tingitud gravitatsioonivälja muutusi, mille toimel planeeti päeva jooksul kokku kokku pressitakse ja välja venitatakse. Teisisõnu on registreeritav signaal Maa enda gravitatsioonikiirendusest 200 miljardit korda väiksem. ''Seade on piisavalt tundlik, et selleks saaks näiteks kahe meetri sügavuselt avastada kahe ruutmeetrise läbilõikega tunnel või 75 korda sügavamalt 50 kuupmeetrise mahuga naftamaardla,'' tõi insener näite. Samal ajal toimib see endiselt samal põhimõttel kui tüüpiline elektromehaaniline mikrosüsteem (MEMS) ehk selle valmistamiseks saab kasutada sarnaseid lahendusi kui tavaliste nutiseadmete sensorite puhul. 'Mõtlesime juba seadme konstrueerimisel masstootmise peale. Sa ei taha luua midagi, mille puhul pead kasutama protsessi, mida ei saa olemasolevates MEMS-komponente tootvates tehastes kasutada,'' märkis Hammond. Nõnda võiks see edukate välikatsete järel jõuda turule paari aastaga ja maksta suurusjärgus paarsada eurot. Tuhat korda vähem, kui praegu laialdaselt kasutatavad gravimeetrid. Viimases peitub inseneri sõnul mõneti ka loo moraal – korraga nii kasulike kui ka odavate lahenduste arendamisel tuleb tööstusega koostööd teha juba algusest peale. Uurimus ilmus ajakirjas Nature.
