Kas rohkem ruumi pesakastis tähendab edukamat pesitsemist?
Nendele küsimustele vastab Tartu ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi ornitoloogiaühingu aasta linnu kodulehel. Pesakastidest saab linde lihtsasti teaduseesmärkidel püüda ja nende pesitsemist jälgida, seepärast on õõnsustes pesitsevate lindude uurimistulemustega panustatud mitmete teadusvaldkondade arengusse. Samas ei ole ühtset pesakasti suurust konkreetse liigi jaoks välja kujunenud ja piirkonniti on kasutusel erinevate mõõtmetega pesakastid. Just pesakastide suuruste, täpsemalt pesakasti põhja pindala, varieerumine võimaldas teadlastel uurida pesakasti suuruse võimalikku mõju lindude pesitsusele. Küsimusele vastuse leidmiseks uurisid mitme riigi teadlased nelja linnuliiki: rasva- ja sinitihast ning must- ja kaelus-kärbsenäppi, lisaks arvestati geograafilise asukoha, elupaiga, linnastumise ja pesakasti materjali mõjuga. Kokku kasutati koos Edela-Eesti rasvatihaste ja must-kärbsenäppidega 365 populatsiooni kurna suuruse andmeid. Kuigi uuritavate liikide pesitsemise kohta oli eelnevalt piisavalt palju teavet, tuvastati liikide vahelised erinevused esmakordselt mastaapses skaalas. Tulemused näitavad, et vähemasti rasvatihase puhul tuleb erinevate uurimisalade võrdlemisel silmas pidada ka pesakasti mõõtmete varieeruvust, kuna tema kurnad olid oluliselt suuremad ruumikamates kastides. Sinitihase ja kärbsenäppide puhul kurna suurus pesakasti põhja pindalast ei sõltunud. Võrreldes tihastega on kärbsenäppide kurn suhteliselt väike (6–7 muna) ja ilmselt seetõttu ei ole pesakasti suurus viimaste puhul nii limiteeriv – ruumi jagub ka suhteliselt kitsas kastis. Sinitihase puhul mõjutas kurna suurust hoopiski pesakasti materjal – võrreldes betoonist pesakastidega, olid kurnad oluliselt suuremad puidust pesakastides. Kasti suuruse ja kasutatud materjali osas ilmnesid ka regionaalsed seaduspärad – põhjapoolsetel uurimisaladel on kasutusel suuremad kastid kui lõunasse jäävates piirkondades ning puidust pesakaste kasutatakse sagedamini idapool. Leht- ja segametsades pesitsevate rasva- ja sinitihaste kurnad olid oluliselt suuremad, kui okasmetsades ja Lõuna-Euroopa tammikutes pesitsevatel liigikaaslastel. Leiti ka, et linnastumise mõjud olid märgatavamad rasvatihase ja must-kärbsenäpi puhul, kelle kurnad olid linnas oluliselt väiksemad kui metsas. Selle põhjuseks on ilmselt linnakeskkondade kõrgem pesitsustihedus.  Lisaks selgus, et viimase 65 aastaga on rasvatihase kurn vähenenud keskmiselt 1,5 muna võrra – selle põhjusteks võivad olla metsade majandamine, liigisisese ja liikide vahelise konkurentsi suurenemine ning kliima soojenemine.  Siiski ei ole rasvatihastele vajalik keskmisest veidi ruumikamaid pesakaste teha, sest selliselt võime tõsta rasva- ja sinitihase vahelist konkurentsi. Rasvatihased hõivavad meelsasti suuremaid pesakaste, kuid sinitihane lepib ka väiksema kastiga juhul, kui neid üldse rasvatihastest üle jääb. Võib juhtuda, et kõik kastid hõivatakse rasvatihaste poolt, sest sinitihasest pole neile võrdset vastast. Parim viis kontrollida rasva- ja sinitihaste jagelemist pesakastide pärast on kasutada erineva avaga pesakaste – kui sinitihane eelistab kuni 30-millimeetrise avaga pesakasti, siis rasvatihase jaoks jääb see suurus liialt kitsaks. Vaata Eesti ornitoloogiaühingu lehelt kuidas ehitada pesakasti ja osale neljapäeval, 7. aprillil pesakastide meisterdamise töötoas Penijõel.
