Inimohverdused andsid hoogu ühiskonna kihistumisele
Samasse hõimu või klanni kuuluva ligimese tapmist peetakse reeglina ülimaks tabuks. Sellegipoolest on inimohverdused saatnud inimkonda juba tuhandeid aastaid. Populaarse sotsiaalse kontrolli hüpoteesi kohaselt aitasid need tsementeerida ülemklassi võimu. Elu võtmise kombineerimine ebamaiste selgitustega lisas jumaliku aura ka teo korda saatnud ülikutele. Kuigi järelduskäik tundus paljude jaoks paberil vaistlikult õige, polnud reaalses maailmas kogutud hüpoteesile tuge pakkuv tõestusmaterjal kuigi ulatuslik. Joseph Watts Uus-Meremaal asuvast Aucklandi ülikoolist otsustas kolleegidega parema aimduse saamiseks uurida Vaikses ookeani saarte ja Indoneesia saarestiku 93 põliskultuuri elukorraldust enne nende langemist koloniaalvõimude mõju alla 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Kokku täheldasid toonased antropoloogid seda 40 ehk veidi enam kui kahe viiendiku kultuuride puhul. Kõige võrdsemas 20s ühiskonnas nähti inimohverdusi viies, keskmiselt kihistunud 46 kultuuris igas kolmandas ja äärmiselt kihistunud 27 ühiskonnast 18s. Inimohverduste ja ühiskonna kihistatuse vaheliste seoste uurimiseks kasutas töörühm mitmeid erinevaid tõenäosuslikke statistilisi mudeleid, millega sai hinnata, kuidas nendest loobumine ja nendega algust tegemine kultuure ajalooliselt mõjutas. Watts leidis, et ohverdused suurendasid niigi tugevalt kihistunud kultuuride stabiilsust ja kasvatasid kihistumust eelnevalt keskmiselt kihtideks jagunud ühiskondades. Samas täheldasid nad, et suhteliselt võrdsetele ühiskondadele avaldasid need kihistumuse seisukohalt minimaalset mõju. Teisisõnu, inimohverdused kujutasid endas äärmiselt tõhusat sotsiaalse kontrolli meedet. ''Need võimaldasid õigustada karistusi ebamaiste põhjendustega. Inimesed uskusid sageli, et valitsejad nagu preestrid ja hõimupealikud põlvnesid jumalatest. Rituaalne inimohverdus oli nende võimu ülim demonstratsioon,'' selgitas uurimuse kaasautor Russell Gray Max Plancki inimajaloo intsituudist. Seda vähemalt vaatluse alla võetud piirkonnas, kuigi autorid toovad välja, et tegu oli äärmiselt mitmepalgeliste kultuuridega. Tulemused viitavad Wattsi, Russeli ja nende kolleegide hinnangul, et rituaalne tapmine aitas muuta väiksemad võrdsetest liikmetest koosnevad rühmad suuremateks kihistunud ühiskondadeks, mida võib näha ka tänapäeval. Ajalooliselt pole inimohverdustega tegeletud pelgalt Vaikse ookeani saartel ning Kesk-Ameerikas, vaid teiste seas ka germaani, araabia, jaapani, hiina ja mitmetes aafrika kultuurides. Eelnevad hiljutised uuringud on viidanud, et religioon soodustas suuremate ühiskondade teket pigem prosotsiaalse käitumise, sh koostöö soosimise ja kogukondade välisvaenlaste vastu ühendamise kaudu. Uued tulemused viitavad aga, et religioonil võis olla ka süngem roll. Uurimus ilmus ajakirjas Nature.
