Miks inimesed võõras kohas magades välja ei puhka?
''Nähtus ise on uneuuringute vallas hästi tuntud juba kauem kui pool sajandit. Seda võib näha peaaegu igaühe, isegi noorte ja muidu tervete uurimisaluste puhul. Unekvaliteet paraneb teiseks ööks märgatavalt,'' selgitas ajakirjas Current Biology ilmunud uurimuse esimene autor Masako Tamaki Browni ülikoolist. Järeldoktorant otsustas koos oma juhendaja Yuka Sasaki ja teiste kolleegidega uuema põlvkonna ajukuva meetoditega välja selgitada, milles nähtuse tuum siis ikkagi seisneb. Kokku külastas katsetes raames Sasaki laboratooriumit 11 vabatahtlikku, kes pandi ööseks lamama ajuaktiivsust muutuvate magnetväljade vahendusel mõõtva magnetentsefalograafi alla. Samal ajal kinnitati nende käte ja pea külge ka elektroodid, mis mõõtsid lisaks ajuaktiivsusele muu hulgas ka südametegevust ja silma liikumist. ''Võin kinnitada, et katsealustel oli öösel mugavam, kui selle kirjelduse põhjal arvata võiks. Me nägime selleks ikka väga palju vaeva. Katse jaoks oli võtmetähtsusega võimekus eristada erinevate ajupoolkerade aktiivust, mida polnud varem tehtud,'' märkis Tamaki. Sasakil oli aimdus, et inimeste ajus võib juhtuda sellist nagu delfiinide ja mõnede linnuliikide ajus. Esimeste puhul on teadlased tähele pannud, et ajupoolkerad magavad vahetustega. Lindude puhul on märganud ühe poolkera kergemat und puhkudel, kui tiivulised peavad puhkama ohurikkamates situatsioonides – näiteks koloonia äärealadel. Aeglaste lainete staadiumina tuntud sügava une faasis registreeritud uurimisaluste ajuaktiivsust uurides täheldaski töörühm, et vasakus aju poolkeras oli aktiivsus nõrgem, kuid seda vaid esimesel ööl. ''Efekti suurus oli muidugi kordades väiksem kui loomade ja lindude puhul, kuid siiski olemas. Põhjuste osas, miks nägime seda vaid SWS-unes, võime spekuleerida, et selles unestaadiumis on inimesed kõige haavatavamad,'' mõtiskles neuroteadlane. Seejuures võis nähtava asümmeetria ulatuse põhjal teha ennustusi, kui kergesti inimesed eelnevalt uinusid. Ebasümmetriat ei nähtud kõigis aju vasaku poolkera piirkondades, vaid nn vaikerežiimi võrgustikus (DMN), mida on eelnevalt seostatud spontaansete vaimsete tegevuste nagu unistamisega. Eelhoiatussüsteem Eelhoiatussüsteemi hüpoteesi proovile panemiseks pandi uurimisalused magama tavapärastesse vooditesse ja lasti neile kõrvaklappidest nõrga valjusega piikse. Töörühm leidis, et vasak ajupoolkera reageeris ebaregulaarsetele piiksudega võrreldes parema ajupoolkeraga äärmiselt ulatuslikult. Samas oli see vaiki puhkudel, kui piiksude asemel lasi kõrvaklappidest pidevat tooni. ''Lisaks ärkasid katsealused tooni valjuse tõstmisel kergemini üles, kui kuuldavat heli töötles vasak ajupoolkera,'' märkis Tamaki, pakkudes sellega hüpoteesile täiendavat toetuspinda. Vastamata jääb küsimus, miks nähakse efekti ainult esimesel ööl. Ette võib kujutada olukorda, kus on inimesed sunnitud magama ohtlikus keskkonnas mitu ööd järjest, misjuhul lõppeks teine öö endiselt potentsiaalselt kiskja hammaste vahel. ''Mõõtsime küll subjektiivset ebamugavustunnet, kuid erinevate päevade vahel polnud suuri erisusi. Samuti on eelnevalt leitud, et ärevustunde ja esimese öö efekti vahel pole märgatavat seost,'' mõtiskles järeldoktorant. Sarnaselt jääb selge vastuseta küsimus, miks püsis katsetes ärksamana just vasak ajupoolkera. ''Üks võimalus on, et vasak ajupoolkera ei mängi valvurit terve öö vältel, vaid loovutab kohustused järgmiseks unetsükliks teisele poolkerale. Teine võimalus on muidugi, et vasak ajupoolkera on vaikseks valvuriks kogu aeg,'' sõnas Tamaki. Viimase selgitamine oleks aga juba raskem. Teised ajuteadlased on juhtinud tähelepanu valimi väiksusele, mis seab järelduste usaldusväärsusele omad piirid. ''Ma soovitaks suhtuda järeldustesse praegu veel ettevaatlikult. Eriti arvestades, et nähtud ebasümmeetrial võib olla teisi põhjuseid,'' nentis Vladyslav Vyazovskiy, Oxfordi ülikooli une- ja ajuteadlane. Näpunäited Ent kas ajuteadlastel on ka nippe, kuidas võõras kohas kõigele vaatamata paremini välja puhata? ''On võimalik, et seda süsteemi saab kuidagi täielikult välja lülitada,'' märkis Tamaki. Horisondil terendavad katsed, kus kasutataks vaikerežiimi võrgustiku ajutiselt rivist välja löömiseks alalisvoolu. Juhul kui see aitab uurimisalustel kergemini uinuda, pakuks see täiendavat tõestust, et ebasümmeetria taga on just see ajupiirkond. Tavainimestel oleks mõistlik aga uudsesse kohta kaasa võtta midagi tuttavat, mis näib aitavat inimestel võõra keskkonnaga kiiremini kohaneda. ''Teine võimalus on muidugi lihtsalt alla anda ja sellepärast vähem muretseda, kuna see seondub kehvema unekvaliteediga ja hoiab su aju ärksamana. Teisisõnu, kui uues kohas ootab ees näiteks tähtis kohtumine, tuleks katsuda sinna saabuda juba päev varem, et korralikult välja puhata. Ma räägin seda isiklikust kogemusest. Kui ma seda ei tee, olen järgmine päev uimane ja sooritusvõime kannatab,'' laiendas ajuteadlane.
