Osakeste kiirendi paljastas Degas' peidetud portree  
''Sünkrotroni alla saab pista igasuguseid asju ja ma olen karjääri vältel ka väga mitmesuguseid proove uurinud, kuid pean ütlema, et seekord arvutiekraanile ilmunud pikslite nägemine oli üks selle kõige põnevaid hetki,'' meenutas Daryl Howard, peidetud portree kaardistamist eest vedanud Austraalias asuva Victoria osakeste kiirendiga töötav keemik ERR Novaatorile antud intervjuus. Rangelt võttes pole röntgenkiirtega võimalik taastada üle maalitud portreesid täpselt niimoodi, nagu paistaks need oma endises hiilguses inimsilmale. Küll aga võimaldab röntgenkiirte fluorestsents-mikroskoopia määrata väga täpselt mitmete elementide, näiteks kroomi, tsingi, arseeni, plii ja vase sisaldust maali eri paigus. ''Muidugi jääb meetod kergemate elementidega hätta, mistõttu ei saa me hästi orgaanikal põhinevaid pigmente pildile püüda,'' nentis Howard. Sellegipoolest võib osakeste kiirendiga saada küllaltki hea aimduse, kus täpselt kunstnik milliseid pigmente kasutas. Näiteks leidis töörühm jälgi orgaanilisest sinakast pigmendist, mis vihjab, et Degas' kasutas kirevaid ja erksaid värve juba oma karjääri alguses. Samuti arvab Howard kolleegidega, et on suutnud kindlaks teha üle maalitud naise identiteedi, mis on mitmeid kunstiajaloolasi ja asjaarmastajaid paelunud juba 1920. aastatest saadik, mil selle piirjooned hakkasid esimest korda ''Naise portreest'' läbi kumama. ''See oli ka üks põhjus, miks kasutasime sünkrotroni poolt pakutavate võimaluste kasutamiseks just seda teost. Me teadsime kindlalt, et seal on midagi,'' lisas keemik. Lõuendite taaskasutamises ning untsu läinud või meeli ebapiisavalt hellitavate maalide üle pintseldamises pole iseeneses midagi kummalist. Enamasti võõbatakse see üle aga ühtlase värvikihiga, et vältida hiljem soovimatuid toonide erisusi. Seda vahesammu aga Degas' 1870. aasta paiku tegema ei vaevunud vaid keeras lihtsalt lõuendi teistpidi.  Kunstniku teised portreed aluseks võttes oletab Howard kolleegidega, et kunstniku esimeseks modelliks oli Emma Dobigny ehk Marie Emma Thuilleux, kes oli ajaperioodil mitmete toonaste prantsuse kunstnike inspiratsiooniallikaks. ''Tema kõrvad on alusmaalil aga kergelt haldjalikud või piksilikud, mis võib olla üheks põhjuseks, miks Degas' teose hüljata otsustas,'' spekuleeris keemik. Tegu pole esimese korraga, kui klassikute maalide nüüdisaegsete meetoditega uurimine paljastanud nende loomingu kohta midagi uut. Näiteks 2008. aastal paljastas sama tehnika Vincent van Goghi ''Rohulaigu'' all naise pea. ''Toona oli võimalik aga sekundis skaneerida vaid paar pikslit, mis oleks tähendab, et hea lahutusvõimega pildi saamine oleks võtnud sõna otseses mõttes aasta. Meil kulus 30 megapiksli suuruse rekonstruktsiooni saamiseks aga veidi üle 30 tunni,'' märkis Howard. Ent sadu aastaid tagasi valminud tööde luubi alla võtmisel on lisaks tehnoloogia arengule ka teisi põhjuseid. ''On mõistetav, et maalide Päikesest eredamate kiirtega skaneerimine võib galeriiomanikute kõhklust tekitada, kuid üha rohkem mõistetakse, et see on täiesti ohutu, pakkudes samas võimalust mõista kunstiajalugu paremini kui kunagi varem,'' mõtiskles Howard. Uurimus ilmus ajakirjas Scientific Reports.
