Hobused said küliskäigu geeni keskaegselt Inglismaalt
Sel puhul, erinevalt muudest liikumisviisidest, liiguvad hobusel korraga ühe kehapoole esi- ja tagajalg. Traavivõistluste kohtunikud ei vaata küliskäigule hea pilguga, aga paljudele ratsanikele küliskäik meeldib, sest see on üllatavaltki ühtlane ja kõikumatu. Mõne aasta eest avastasid teadlased, et hobuse küliskäiguanne on selgelt seotud ühe väga konkreetse geenimutatsiooniga – kellel see sobiv geenivariant on, see küliskäiku ka loomuomaselt oskab, kel pole, ei oska. Nüüd on rahvusvaheline teadlasrühm eesotsas sakslaste Arne Ludwigiga Berliinist Leibnizi zooloogiainstituudist ja Michael Hofreiteriga Potsdami ülikoolist kindlaks teinud, kus ja millal maailma ajaloos see mutatsoon tekkis. Ludwig, Hofreiter ja kolleegid analüüsisid kümnete vanade hobujäänuste DNAd ja kirjutavad nüüd ajakirjas Current Biology, et küliskäiguoskuse geenimuutus leidis aset keskaegsel Põhja-Inglismaal, 9. sajandi teisel poolel Yorkshire'i krahvkonnas. Autorid peavad tõenäoliseks, et enam-vähem kohe pärast geenivariandi tekkimist viisid viikingid, kes tollal Yorkshire'i ajutiselt asustasid, seda kandvaid hobuseid Islandile, mille ebatasasel teedeta maastikul osutus küliskäijate hobuste tasane kulgemine ratsanikele väga meelepäraseks. Heade küliskäijatena on Islandi hobused tuntud tänapäevalgi, kuid seda liikumisviisi soodustav geenivariant on üsna kiiresti ka kogu maailma hobuskonna sekka laiali levinud.
