Leviala äärealal käib evolutsioon kiiremini
Topher Weiss-Lehman Colorado Boulderi ülikoolist ja ta kolleegid tegid katseid jahumardikatega. Need putukad paljunevad kiiresti ja annavad aastas kaheksat uut põlvkonda. Teadlased panid hulga geneetiliselt üksteisele geneetiliselt lähedasi jahumardikaid elama kunstlikule maastikule ja jälgisid, kuidas hakkas populatsiooni levila seal muutuma. Seejuures asustati ühes katses mardikad igas põlvkonnas juhuslikul moel levila piires ümber, nii et äärealal või keskpiirkonnas elamise mõju mardikate evolutsioonile taandus välja. Teises katses ümberasustusi ei tehtud, nii et äärealadele iseloomulikud evolutsioonimuutused said sealses alampopulatsioonis korralikult kuhjuda. Selgus, et omapead jäetud äärepopulatsioonid levisid uutele aladele kuus korda kiiremini, kui sagedaste ümberasustuste järel äärealadele elama sattunud populatsioonid. Ajakirjas Nature Communications avaldatud uurimistulemused võivad aidata paremini mõista, kuidas muutuvad ajapikku liikide levialad. Meie ajal, mil muu hulgas ka inimtegevus ja kliimamuutus liike liikvele sunnivad, on sellist mõistmist hädasti vaja.
