ERSO kontsert kui hüppelaud enne USA-turneed
Nagu teada, siirdus meie esindusorkester ERSO 28. oktoobril oma suurele USA-turneele, mis kestab 18. novembrini. Kolme nädala jooksul antakse Ameerika Ühendriikide ida- ja läänerannikul ühtekokku 15 kontserti. Kolm päeva enne ringreisi algust toimus Estonia kontserdisaalis aga ERSO n-ö hüvastijätuõhtu „Tallinn →New York” meie publikule. Mis Neeme Järvi dirigeerimisel ja koostöös Eesti Filharmoonia Kammerkooriga kujunes selle turnee meeliköitvaks hüppelauaks. Olgu märgitud, et oma USA-tuurile siirdus ka Eesti Filharmoonia Kammerkoor (nii eraldi kontsertidega kui koos ERSOga).Kõnealuse muusikaõhtu kava oli hästi esinduslik nii eesti helikunsti kui maailmaklassika tähenduses – kuulda sai Tormise Avamängu nr 2, Pärdi teoseid „In principio” ja „Da pacem Domine” segakoorile ja orkestrile, Mozarti motetti „Ave verum corpus” ning Sibeliuse Sümfooniat nr 5 Es-duur.Esimesena kõlanud Veljo Tormise Avamäng nr 2 (1959) on helilooja noorpõlveteos, mis samas oli esimeseks Eesti komponisti helitööks, mis aastal 1961 tuli ettekandele mainekal nüüdismuusika festivalil „Varssavi sügis”. Noore Tormise muusikalises käekirjas on kohati tunda küll suurte eeskujude nagu Eduard Tubina ja Dmitri Šostakovitši mõjutusi, kuid samas on see vaatamata neoklassikalisele lähenemisele ikkagi hästi isikupärane. Ning mis puutub esitusse, siis ERSO pillirühmade ansamblimäng oli selle teose ettekandel küll veenval ühismõtlemise tasemel.Arvo Pärdi viieosaline helitöö „In principio” („Alguses oli Sõna”, 2003) segakoorile ja orkestrile erineb mõneti helilooja varasemale tintinnabuli-stiilile omasest meloodilise liini ja kooskõla tasakaalustatusest. Nii iseloomustab teose IV osa „Quotquot autem acceperunt sum” („Aga kõigile, kes tema vastu võtsid”) üsnagi dramaatiline, pidevalt kumuleeruv muusikalise intensiivsuse tõus. Ka V osa „Et Verbum caro factum est” („Ja Sõna sai lihaks”) kõlamaailm on – ehkki lakooniliselt – siiski tohutult ekspressiivne. Tõsi küll, „In principio” III osa koori häältejuhtimises oli teiste osadega võrreldes ehk rohkem tunda seda tintinnabuli-stiili tasakaalustatust. Neeme Järvi kujundas siin dirigendina ka väga väljendusrikka kulminatsiooni – isegi mitte niivõrd dünaamika, kuivõrd muusikalise dramaturgia sisemise pingestatuse mõttes.Samas järgmisena kõlanud Arvo Pärdi „Da pacem Domine” (2004) segakoorile ja orkestrile moodustas eelmise teosega oma sisemise rahu mõttes päris suure kontrasti. See mõjus kui meditatsioon kaduviku teemadel – koori ja orkestri legato’de ühtne hingamine oli oma väljapeetuses igatahes muljetavaldav.Esimese kontserdipoole lõpuks esitatud Mozarti moteti „Ave verum corpus” (1791) muusika sakraalne rahu on Pärdi omaga võrreldav, ainult et mõjub pigem „maa-õhk” mõõtkavas, s.t ülespoole või taevalikesse kõrgustesse suunatud emotsionaalse vektoriga.Kontserdi teises pooles kõlas viimasena Jean Sibeliuse Sümfoonia nr 5 Es-duur (1914/1919). Selle suurteose vorm on klassikalise vormiskeemiga võrreldes mõneti ebaharilik, kuna tegemist on kolme-, mitte neljaosalise sümfooniaga. Teose avaosas on mitmeid värvikaid karaktereid ja Neeme Järvi tõlgendas neid kõiki üha avarduva eepilise romantismi võtmes. Sümfoonia II osas panid kohe kuulama orkestri puupillide hästi täpsed staccato’d ja keelpillide väljendusrikkad pizzicato’d.Esituslikult mõjuvaimaks kujunes aga sümfoonia finaal Allegro molto – siin on oluline kahe vastandliku karakteri koostoime ja sünergia ning Neeme Järvi pani need kujundid kohe nii tempoliselt kui dünaamiliselt teineteist täiendama. Eriti väljendusrikkad ja dramaatilised värvid sai aga veenvalt ettevalmistatud lõpukulminatsioon. Usutavasti kõlab see sama väljendusrikkalt ka Ameerika Ühendriikides!ERSO kontserditurneega USAs tutvumiseks vt www.erso.ee
