Assortii ajaloolasest
Õnneks lohutas koostaja Simo Runneli suurepärane eessõna. Ülepea, ees- ja järelsõnu võiks rohkem olla. Rumalamaks need ei tee, pahatihti võivad olla teravmeelsemadki, kui raamat ise. Hea saatesõna on asendamatu abimees eksamiks valmistumisel, teadis juba minu kirjandusõpetaja rääkida. Hendrik Sepast ta ei rääkinud. Loomulikult. Tol kaugel aal, kui mina veel koolipinki nühkisin, kalts kaelas, hiljem komsomolimärk rinnas, oli ju tegu ilmselgelt väga vale ja ehk lausa vaenuliku isikuga, keda töörahva raevust päästis ainult surm 1943. aastal ja okupeeritud territooriumil. Eesti Vabariigi Teaduste Akadeemia liige, võibolla esimene Eesti sõjaajaloolane ja üldse – kodanlik natsionalist. Hea küll, panen komsomolimärgi sahtlisse tagasi. Sinane teos sisaldab valikut lugupeetava kirjatöödest, mis hõlpsalt nelja ossa ära jagatud: niisama kaastööd ajalehtedele, osa veel keisriajast; kirjandusarvustused; sõjaajaloolised tööd; majandusajaloolised kirjutised.Mina panin, pea ees, kohe kolmandasse ossa sisse. Ajalugu on mõnda meest mingil segasel põhjusel alati huvitanud. Et miks ikka miski juhtus ja kuidas see tänapäevani mõjuda võib. Eriti Põhjasõda.Lugesin ära. Natuke kohusetundest, sest, ärgu pandagu pahaks, Margus Laidre on paremini teinud. Teisalt – tollasel kehval ajal ilmselt ei olnud raha Rootsi arhiivides kooserdada. Ning kirjatükke tuleb hinnata ikka seda arvestades, mis ajal ja oludes nad kirjutatud on.Mis ongi selle raamatu suurim võlu. Mitte ainult, mis on kirja pandud, vaid kujutlemine, miks just sel ajal niimoodi kirjutati. Miks viskab sestsamast Põhjasõjast, kuigi Hendrik Sepp ilmselt püüdis võimalikult erapooletu olla, ikka sisse vaimustust Rootsi relva ja põlastust venelase suhtes. Enne sõda oli Gustav V ainuke kuningas, kes Eestis käis, Vabadussõda ikka värskelt meeles. Mis ei tee töid halvemaks. Ja Herman Poorteni kirjadele pühendatud töö ning jutt paarisaja aasta tagustest paadipõgenikest kandsid mulle küll uudisväärtust. Ei teadnud ja põnev oli. Veel vahvamaks läks, kui raamatuga korralikult algusest peale hakkasid. Soomest kodumaale saadetud kirjatöid, ei saa teisiti nimetada kui nunnult luulelisteks. Ikka karmid kaljud, sitked karjalased ja noomivad näpuviibutused: olge teiegi kallil kodumaal nii tublid, olge oma tõu väärilised. Tõuteema on teine lahe asi, mis sisse viskab. Praegu kahtlustataks rassismis, aga tol ajal oli eugeenika moeteadus, rassiõpetus ammugi, millest häbenemata kõneldi.Muide, 1912. aastal kirja pandud „Mis meil puudub“ oleks väärt lugemine kõigile praegustele nn vabakondlastele. Ehk saaksid aru, mis neil puudub... ei, vist oleks palju loota.Kirjandusteemalistes töödes sure või lustist maha. Nii armas on, kuidas auväärne teeb viisakalt, aga kindlameelselt maha Oskar Lutsu „Kevade“!  Ausalt! Loomulikult kõlab praegu pühaduserüvetamisena, nagu läheks keegi Kivirähki kallale, aga – see on kirjutatud 1913, nii et mõeldagu ennast tollasesse aega, kui suudetakse. Kasvõi ühe varbaga. Ja teil hakkab veel lõbusam. Kõige parem – vähemalt mu meelest – tuleb lõpus. Olgugi, et tuleb natuke vaeva näha, takerduda tabelitesse ja arvurägasse. Kuid see tasub ära. Nimelt on siin juttu, vanas keeles öelda, ajaloolistest ainelistest oludest. Vägagi põnev. Natuke masendav kah. Et kuidas Hansa Liit oli paras euroliit oma keeldude ja käskudega; kui niru siin maal elu veel üsna hiljuti oli; hoopis rõõmsameelsem lugu sellest, kuis mõisnikele ja maarahvale tasapisi mõistus pähe tulema hakkas, ärivaim tekkis. Võibolla on too osa juba veidrikele... eks igaüks tea ise, mis huvitav.Mul oli.
