Meister kirjutab minevikust nii, nagu see tegelikult oli
Johan Huizingat lugedes tundsin, kuidas kõnnin sama rada mööda. Esmalt sõna-sõnalt – siinkirjutajal on olnud võimalus õppida Groningenis – kohas, kus sündis, kasvas ja õpetas enne Leideni ülikooli siirdumist Huizinga ise. Nii et tema mälupildid kohtadest tulevad mõnes kohas tuttavad ette küll. Groningen on mõnes mõttes nagu Tartu – küll veidi suurem, kuid asub pealinnast sama kaugel kui Tartu Tallinnast ja peaaegu terve linna elu keerleb ülikooli ümber. Ent ennekõike tundsin Huizingaga vaimset sidet. Eurooplaseks olemise enesestmõistetavus kumab läbi Huizinga kõikidest esseedest, artiklitest ja kõnedest. „Keskaja sügise“ ja „Mängiva inimese“ autor suudab manada ajaloost ette pilte, nii et teda lugedes võib sattuda keskaja tänavatele või Jeanne d’Arci kohtuprotsessile. See on tõesti nagu National Geographicu rännak minevikus, kus meister täidab lõuendit. Marek Tammel on tuline õigus esseekogumiku saatesõnas, nentides, et Huizinga artiklid mõjuvad, otsekui oleksid need kirjutatud eelmisel nädalal. Nii näiteks oleks soovitatav lugeda peatükki „Keskaja rahvusteadvus“ neil, kes kippusid maha tegema „Eesti ajalugu II“ kirja pandud järeldusi. Kuid mitte ainult seda. Võtame kasvõi ülikoolid. Euroopa ajalugu ja samas ka tema tugevus on olnud ülikoolid. Kuid ülikoolide traditsioon räägib autonoomiast, mitte riiklikust tellimusest. „Ülikooli rahvuslik positsioon on paigas kõige paremini siis, kui ta on andmepank ja proovikivi, nagu oli keskajal. Et seda suuta, peab ülikoolil olema nii palju iseseisvust, et tal ei tule mingil moel sobitada oma vaateid aktuaalsete poliitiliste, teoloogiliste või sotsiaalsete arusaamadega,“ kirjutab Huizinga ja tundub, et tal on vägagi õigus. Huizingale ei ole ajalugu ideoloogiline relv. Ajalugu ei ole talle üldse täppisteaduslikult määratletav ja sestap on raske ajalugu suruda mingisse mudelisse. Muutujaid on lihtsalt liiga palju ja just kultuuriajalugu peab olema see valdkond, kus etteantust, võrreldes riigi või poliitika uurimisega, on vähe. Samas ei välista see teaduslik-kriitilise meetodi kasutamist, ajalugu pole ilukirjandus.Huizinga ajaloo definitsioon on lihtne: „Ajalugu on vaimne vorm, milles kultuur annab endale aru oma minevikust“. Kuidas kultuur tuleb toime oma minevikuga, see ongi kultuuri olemus. Kahtlemata võiks sellest teha ka edasisi järeldusi – et iga kultuur areneb, on suhtes teiste kultuuridega ja kirjutab mõne aja tagant endale uue aruande.Kuid – ja siin on ehk kogumiku peaidee – hoolimata ajaloo tõrksusest mingisse mudelisse toppimise vastu, tuleb Huizinga järgi esitada ikkagi õige küsimus. Siis saab pildi kokku ja Leopold von Ranke justkui möödaminnes pillatud aksioom „wie es eigentlich gewesen“ [kuidas see tegelikult oli] omandab kuju. Ajalugu tuleb kirjutada, nagu see tegelikult oli, ent see ei saa teoks enne, kui me esitame õige küsimuse. Lihtsalt infokildude korjamine pole ajalookirjutus. Ehk siis: „Samal viisil peab ka sõnake „es“ küsimuses „wie es eigentlich gewesen?“, kui see on mõtestatud, olema juba määratud kujutluse poolt teatud ajaloolisest ja loogilisest ühtsusest, mida püütakse lähemalt piiritleda. See ühtsus ei saa kunagi asuda möödaniku enda suvalises tükis. Vaim valib pärimusest välja teatud elemendid, mille ta sünteesib pildiks ajaloolisest seosest, mis polnud teoks saanud veel minevikukski, nii nagu seda elati“.Banaalne oleks lõpetada tõdemusega, et ajaloohuvilistele on see kohustuslik teos. Meil on vaba maa ja kohustuslikku kirjandust ei ole. Ehk tohib otsad kokku tõmmata sõbraliku ja tagasihoidliku nõuandega: lugege, enne kui hakkate midagi ajaloost arvama.
