Helikunst ravib kuulamist ja kuulmist
Esindatud on 1960.−1990. aastate heliga seotud eksperimendid, eesti nüüdisaegne helikunst ning raadiosaadetest, dokumentaalvideotest ja fotodest koosnev arhiiviosa. Näituse kuraatorid on Kati Ilves ja Ragne Nukk, kujundajad Raul Kalvo ja Helen Oja ning graafilised disainerid Kaarel Nõmmik, Priit Pärle ja Janar Siniloo. Näitus jääb avatuks 12. jaanuarini 2014." (Pressiteatest) Ma olen ikka olnud veendnud, et kõigest on võimalik rääkida ning kõike on võimalik eksponeerida näituse vormis. Ometi pean tunnistama, et ei olnud kunagi varem helikunsti esitleval näitusel viibinud, ammugi veel sokkide väel. Nimelt tuli näitusele minekuks jalatsid ära võtta. On ju tavapärane, et visuaalset täiendatakse heliga, ent kui see on peapeale keeratud, mõjub see ootamatult ja võib-olla isegi häirivalt. Kahtlen, kas olen üldse kunagi mõelnud, kuidas on võimalik üht heli visuaalselt eksponeerida ja nähtavaks teha. Igal juhul sain kinnitust, et esmapilgul tähtsusetuna paistval helil on rohkesti mõjuvõimu, sest näitusesaali erinevate ruumide vahel liikudes olin ma kordamööda hirmul, lummatud, väsinud, õnnelik.KUMUs helikunstile pühendatud näituse ühendavaks märksõnaks ongi heli ja selle toimimine erinevates ruumides ja kontekstides ning erinevatel aegadel. Kuigi helikunsti mõistest saab rääkida juba 20. sajandi algusest, keskendub kõnealune näitus alates 1960. aastatest loodud helikunstile, iseäranis eesti omale. Kaarel Kurismaa heliobjekt “Pöördunud tuvi” hüpnotiseeris mind juba kaugelt – kõrgel postamendil seisis läbipaistva kupli all valge, veidi nukker tuvi. Minu tähelepanu ei suutnud hajutada ei seal samas maas asetsevad väikesed lärmakad metalltaldrikud ega kohisevate kastekannude allee.Veelgi eredamalt on mul meeles Andres Lõo liikuv ja salakaval nägu ühe näituseruumi suurel tumedal seinal. Istusime vastastikku ja silmitsesime teineteist pikalt, minu kõrvaklappides mängis Lõo “Miimilise partituuri” järgi ebainimlikku muusikat ansambel U. Ma oleks sel hetkel tahtnud sellele mustvalges videos olevale paeluva näoga mehele palju ilusama muusika luua, kuigi videos olnud nägu võiks juba iseenesest kunstiteos olla. Tabava paralleelina meenus mulle alles palju hiljem üks sama lummav katkend prantsuse filmirežissööri Henri-Georges Clouzot 1964. aasta lõpetamata jäänud filmiprojektist “L’Enfer” (“Põrgu”), kus sensuaalse olemisega naistegelase emotsioonide taustaks kõlab Bruno Alexiu muusika. Andres Lõo pakkus kõneainet ka järgmises näituseruumis, iseäranis oma rock-n-rolli’i-seeria aktsioonide dokumentatsioonidega. Eelkõige leidsin piltidel äratundmisrõõmu aktsioonist “Joint”, mis toimus muusik Tricky kontserdil 2008. aastal Rock Cafés. See oli üks väheseid näiteid, mille puhul unustasin korraks oma distantsi nii ajalisest aspektist kui kohmetuse ebamääraste helide ees. Sellel näitusel leidis kinnitust tõik, et helikunst on midagi, mis jääb harjumuspärase muusika raamidest kaugele väljapoole. Tavalisel, muusikakeskselt mõtleval näitusekülastajal nagu mina, on ootused kuuldavaid helisid kaardistada ja mõõta – kõrgused, vältused, dünaamika… Võib-olla seetõttu muutusid kõikjal ümbritsevad eksperimentaalsed helid ja aeglaselt kulgevad ning lõputuid kauguseid esitlevad kaadrid lõpuks väsitavaks. Puhkust närvidele pakkus miniatuursel teleriekraanil jooksev 7-minutiline lõik ansambel Messi “Valgetest hommikutest”. See oli minu intiimne hetk – sokkides ja õnnelik.Samal ajal, ühes teises saalis, pikutas keegi ja kuulas tähelepanelikult valimikku helisid Stockholmi elektroonilise muusika stuudio arhiivist aastatest 1963-2012. Lõpuks ta tõusis ja läks lihtsalt ära – “Propro Prop” koondas helitöid 38 heliloojalt ja kestis kokku 7 tundi.Sellel näitusel on heli tõstetud pjedestaalile ning talle on antud kunstiline väärtus. Ometi on füüsiliselt peaaegu talumatu kõike endast seal läbi lasta ja näitusest maksimumi võtta. Me kõik oleme harjunud meid ümbritseva argipäeva helifooni ja müraga liikluses, kaubanduskeskuses jne, kuid meil on ka kujunenud oskus seda taluda, vältida ning vajadusel eirata. “Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku” sundis aga harjumuspärastest hoiakutest lahti ütlema ja iga heli omaette väärtustama. See oli väga raske ja pani igatsema kõige lihtsamat – puhast vaikust.Vaikust sellelt näituselt ma ei leidnud ja ilmselt ei olnudki seda ette nähtud. Mind oli hoopis üle valatud aistingutega, mis mõnel juhul sarnanesid õõva ja hirmuga. Raul Kelleri heliinstallatsiooniga “Reflektor II” kokku puutudes tundsin kergendust, et tolles pimedas ruumis ei olnud ma õnneks üksi. Kunstimuuseumist koju kõndides tundsin vabanemist helide sildistamisest ja nautisin seda, mida elu ise pakkus, jättes ruumi mu fantaasiale. Kahetsust tundsin vaid selles, et ei jõudnud näitusel ära oodata John Grzinichi suuremahuliselt “Eesti helimaastikelt” helikatkendit pealkirjaga “märg lumi metsas”. Võib-olla oligi just see minu hetk puhast vaikust, mis täitis mu igatsusega ja andis mu kujutlusvõimele toitu. Kui ka minu helide maailma see näitus otseselt ei rikastanud, siis mõnevõrra paremaks kuuljaks, et mitte öelda kuulajaks, sain ma küll.
