Kivirähki „Liblikas“ on tagasi
Raamat Andrus Kivirähk „Liblikas“1997/2013 Kirjastus Varrak  Andrus Kivirähki “Liblikas” on tema ülejäänud loominguga võrreldes justkui pisut tagaplaanile jäänud ja unustatud: esimesena kipuvad ikka meenuma “Rehepapp” ja “Mees, kes teadis ussisõnu”, kuigi “Liblikas” on ilmunud oluliselt varem – 1997. aastal. Nüüd, viimasel ajal, on teoselt justkui tolm pühitud – Estonia otsustas sellest omalaadsest loost teha ooperi ja puhus tolmu muidu unustatud kirjatükilt.Kahtlemata on “Liblikas” täisväärtuslik šedööver, mis suudab võluda ja kaasa lennutada – selles leidub kivirähalikku huumorit, samas ka piisavalt ridade vahele peidetud sõnumeid, mis viitavad ka nüüdisaja ühiskonna käärimisele ja hapule maigule – ole vaid mihkel ja vaevu tumedate tekstiridade taha kiikama! Kivirähk on põnevalt tabanud Liblika kui millegi kirjeldamatult kauni, helge, kultuurse ja pisut kättesaamatu sümboli, vürtsitades seda endale omaselt justkui muistenditeradega. Mine sa tea, kuidas see Liblikas siis täpselt sündis, kuid teatri alustala ta igatahes kokku lennutas. Samasugune leid on kindlasti hall koer – kõige hea vastand,  kes visadusega vaikselt oma eesmärki täidab ja headuse alustalasid mädandab. Seda nii järjekindlalt, et varem või hiljem peab tulema kollaps.Kivirähk laveerib osavalt ja täpselt doseerides õige ja vale piiril, suigutades lugejat ühel hetkel unne ja siis jälle raputades hoogsalt üles. Tema raamatus on läbisegi reaalsed ajaloolised detailid ja muinasjutulised luiskelood. Need on aga põimitud nii osavalt kirjanduskangaks, et kogemata võibki unustada, et tegemist ei ole mõne endisaegse elu kroonikaga. Kuuluvad ju Estonia raudvara hulka Paul Pinna, Betty Kuuskemaa, Ants Lauter ja Theodor Altermann ning teisedki., kes raamatus sõna saavad. Muretseda siiski ei tasu, sest just sel hetkel, kui tunned, et kogu lugu hakkab eriti tõepärast ilmet võtma ja ehk oligi kõik just nii nagu Kivirähk kirjeldab, viskab ta lugemispalasse mõne tõelise kirjandusliku piprakauna, mis mõjub äratavalt ja tuletab meelde, et tegemist on siiski proosaga. Kas kõik peab tõde olema? Ei, ilmselt mitte. Nii usub ka Kivirähk ise, kui ta ütleb: “Muidugi olen teile, mu armsad lugejad, pidevalt natuke kägu ajanud, sest ma ei hooli eriti tõest, see on igav ega vääri kirjapanemist, ja seni kuni inimene veel vähegi valetada suudab, hoidku ta hoolega elutõest eemale!”. Ehk ongi Kivirähkil õigus ja sellest samast elutõest eemale hoidmine ja elegantne luiskamine moodustabki terviku, mis maalib maagilise pildi meie rahvusteatri sünnist, jättes samas piisavalt ruumi fantaasiaks ja lugeja isiklikuks mõttelennuks. Ja kui heita kõrvale muinasjutuline liblikamustriline kardin, jääb lavale Eesti elu – kõigi võlude ja valudega.
