Topeltannus: Symbiont(s) ja Petruška
Veel neljapäeval 28. novembril või siis juba kevadel avaneb võimalus osa saada Estonia lühiballettide õhtust.  Esimene balleti kohta loeme kavalehelt: „Symbiont(s)“ on Wayne McGregori 2000. aastal Londoni Kuningliku Balleti tellimusel valminud lavastus, mis ühendab endas stiililisi äärmusi. Teos keskendub seitsmele tantsijale loodud mõistatusele, millest igaüks esitab väljakutse klassikalisele tantsutehnikale. Laval toimuvat saadab leegitsev valguse ja varjude mäng, mille on loonud tuntud valguskujundaja Lucy Carter. McGregori koreograafia kompab kehakeele väljenduslikkuse piire, kuid ei varjuta hetkekski tantsijate individuaalsust. Lava on tumedates toonides nii visuaalilt kui helilt, ka tantsijate kostüümid on mustad. Ja Estonia balleti rahvusvaheline seltskond on kõik valge rassi esindajad, mis toob kontrastid veel enam esile. Väike irooniagi sellest - iseenesest ootaks säärase trance'i ja elektroonilise rütmimuusika saatel tantsijate sekka just mustanahalisi. Muusika dark-dark disco pulseeruv biit kannab kui ideed sünkroonsusest ja korrast. Liikumine on justkui masinate mõõdetud, isegi robotlik, kas isegi orjalik – teenitakse midagi/kedagi, aga lepitakse olukorraga. Eks see olegi sümbioos, kooselu, ühiselu – paratamatu, aga mitte tingimata loomuvastane. Mis inimese jaoks tähendabki, et vahel tekitavad küsimused ja kahtlused. Isegi vastumõtlemine ja vastutegutsemine. Esietendusel  laabus kõik tantsijate poolt suurepäraselt, sest oli mitmeid tõsiselt keerukaid olukordi, mis lahenesid väliste kaotusteta. Vaheajal rääkisid mõned vaatlejad, et ega rahvusballeti rahvusvahelised tantsijad ju pole iseenesest maailma tipptegijad, aga sedakorda oli liikumises võlu ja vägi lähedal. Mai Murdmaa seatud klassikasse kuuluv Igor Stravinski “Petruška” aga viib meid välja ööst ja pimedusest. Masinate rütmist looduse rüppe. Kui Symbiont(s)is valitses mõistus ja kalkulatsioon, iseenesest lummavgi korrale allumine, siis siin on emotsionaalsus, stiihia ja spontaansed valikud. Ka loodusel on tsükkel ja kord, aga selle maagiat inimene alati ei taba.      Muidugi - hunnitu Stravinski muusika, kirjutatud veel enne Esimest maailmasõda, aga vägagi kaasaegselt kõlav (samas esimese balleti elektroonilised biidid (kuskil 10 aasta vanused salvestised) kõlavad kohati kummaliselt vanamoeliselt). Grand old lady Mai Murdmaa, kes nõukajal tõesti tõi suurriigi võimude soositud ja seeläbi etableerunudki balletikultuuri uusi tuuli Läänest ja vabaduse hõngu, ei ole minetanud touch'i! Tantsijad on püüne peale võimatult hästi liikuma pandud, mis aitab muusikastki viimasegi noodi võimendada. Lavakujundus ( Kaspar Jancis – koreograafi poeg) ja värvilised õhulised kostüümid hoiavad meeleolu ergastatud ja naturaalse/loodusväelise, taustal on toeks aktiivsed elemendid (silmad ja peegel või veesilm jne). Elustuva nuku või klouni Petruška lugu on vene folkloorist, juurtega osaliselt ilmselt juba commedia dell'artest. Vene hõngust haistib lavastuses vähe, kui üldse või siis domineerib jõuliselt pigem universaalne mõõde. Ja eks see ole igavene teema, kas siis, kui sa ei sulandu ja jääd trotsi täis, siis hukkud. Igatahes Petruškaga nii läheb ja seetõttu, kui väga ka ei sooviks lõbusamat otsa, on lõpp kurb. Aga näpistagem endid ja ütleme, et see on kunst. Ning see ei varjuta siiski elamust, antud juhul topeltelamust lühiballettide õhtust. Mis puutub veel muusikasse, siis tantsiti salvestiste saatel. Mis on iseenesest täitsa aktsepteeritav. Vähemasti tuli produktsioon odavam. Samas räägiti vaheajal ka, et Estonia orkestrandid ei olnud sugugi olnud vaimustunud mõttest Stravinski keerukavõitu  heliteost ära õppima. Mis seals ikka, saavad olla mugavustsoonis muusikud ja ka pealtvaatajad ei pea närveldama, kas ikka mängivad kõik noodid ära. Ja saavad rahulikult tantsijaile fokuseeruda.
