Kes võitis PÖFFi?
Seda on põhjust konstanteerida täna ja kontekstis, mil viimaseid päevi jookseb filmifestival PÖFF ja kõik me muidugi kolistame mööda väärtteostega küllastatud kinosaale, et saada osa vägevatest valgusvihkudest. Paistab, et kultuurilehe Sirbi kuuvarjutus pole täit tähelepanu lõiganud ja PÖFFil läheb hästi, publikut on ja isegi pressikaardiga ei pääse ja lihtsalt ei mahu alati üldse seanssidele sisse. Näis, aga tundub, et pole võimatu, et Eesti film võib sedakorda isegi PÖFFi filmikonkursi võistluse kinni panna! Aga ärgem rutakem sündmustest ette... konkreetsed võitjad selguvad siiski nädala lõpuks. Aga tuletame meelde, mis mullusele Eesti filmi sajandi juubelipidustustele on järgnenud – see ei ole pohmell ja peavalu, vaid kellad ja viled: võimas ja meeleolukas monumentaalne ajalooläbilõige “Elavad pildid”, meeldivalt elamuslikuks kassetiks “Karikakramäng 2” kokku põimitud kolm kosutavat lühikat. Autorifilmi/arthouse'i esindavad alternatiivsem “Kõik muusikud on kaabakad” ja enam narratiivile toetuv ja küpsem “Free Range”, mis mõlemad leidsid head vastuvõttu pigem sihtrühmas ja miks mitte on sündinud kultusfilmiks. Ja jällegi – loomulikult mitte sisuliste väärtuste, vaid eelkõige väliste parameetrite järgi “kuninglikule sarjale” ehk mängufilmidele keskendudes, vabandan, et meie vinged dokid ning anima-värk on käesolevaski kommentaaris audis. Mulluse menuka “Seenelkäigu” järgi ei peakski vast vahelduse mõttes üldse seentele (või kui siis “võluseentele”) keskenduma. Aga tänavuse rahvafilmi trofee läheb Ilmar Raagi “Kertule” ja selles kategoorias oleks seljavõit tulnud, kui linateoses oleks veel rohkem nalja saanud? Ja “Mandariinid”. Vaat see film võiks ja peaks tänavuse PÖFFi kinni panema! Lavastaja Zaza tuumakas (kuigi mitte enneolematu) teema, sisu ja teostus, meie oma meeste suurepärane, no täitsa super sooritus Abhaasia viimastest eestlastest külameestena. No nii head PR-i kui see film eestlastele teeb, ei ole vist varem tehtud? Kui mandariinikasvataja Elmo Nüganen esindab veel arusaadavalt ja mõnusalt maalähedast eestlast, siis Lembit Ulfsaki Ivo, tema on ju pühamees! Maarahvas vähe esindatud karakter – tark taat, kes lepitab vaenupooli. Jah, milleks meile enam vaja Kalevipoega koju kutsuda, kui meil on selline Ivo...kes pole küll Schenkenberg. Vaid palju enam. Aga kes jäi ikkagi sinna mägede vahele. Mullu võitis samuti sõjateemaline Eva Neimani “Torniga maja”, andke aga nüüd auhind Georgia-Eesti koostööfilmile. Lõpuks, võib küll kõlada kulunult, aga tõsi on see, et võitjad on need kõik, kes on osalenud ja osa saanud festivali filmidest ja paljust muustki. Võitja on Eesti tervikuna, sest festival hoiab meid kaardil, hoiab meid provintsistumast, murdes pudelikaela, mis ei lase inimestel ilma pealt siia tulla. Hollywoodi tegijad käivad Eestimaal lokatsioone vaatamas, Koreaga kirjutati alla koostööleping... ja see kõik loodetavasti ei ole tühi haip. Me võime mõelda mis iganes, aga paikneme maailma äärel ja kuigi siin on nii äge või vähemalt normaalne, oleks tore, kui lahedad inimesed ilma peal sest teaks. Suur aitäh ette ära PÖFFi tegijatele, eesostas muidugi leedi Lokiga, aga kogu tiimi tuumikule ja teistele kuni vabatahtlikeni välja. Sest asi oli taas seda väärt.
