Kooli: Mida õppida Sirbist?
Ajalehest kui ministrit ja kärbest ühendavast tegurist on nõrkemiseni naljatatud. Kes veel pole kuulnud, siis kärbsel ja ministril on ühist nii palju, et mõlemast võib ajalehe abil lahti saada. Seekord lihtsalt sai ajaleht kultuuriminister Rein Langile pisut teistmoodi saatuslikuks kui klassikalise paljastusartikli vormis. Lang peab täna riigikogu ees oma lahkumiskõne, mis on tekitanud Eesti toimetustes elevust, kuna poolteist nädalat tagasi lubas kultuuriminister ETV saates "Kahekõne", et avaldab oma kõnes nende ajakirjanike nimed, keda tema isiklikult kaabakateks peab. Eks inimlikult on mõistetav, et paljud tahavad teada, kas nemad või nende kolleegid ka Langi nimekirja sattunud on – ühe ministri tulist kriitikat on toimetustes harjutud pidama ju pigem auasjaks.Tegelikult tuleks ministri kõnet muidugi kuulata nii, et kaabakajakirjanike teema on vaid pikantne kõrvaline detail. Usun, et Lang heidab laiema pilgu Eesti kultuurile ja selle kajastamisele ning ehk saab siis kõigile selgemaks, milline on päriselt olnud Rein Langi arusaam kultuurivaldkonnas toimuvast ning kultuuri tulevikust.Ministrist siis niipalju. Ajalehega tunduvad asjalood samuti selleks korraks ühel pool olevat – Sirp jätkab ilmumist, endisi töötajaid püütakse tööle tagasi võtta, peatoimetaja leidmiseks korraldatakse kohe uus konkurss ja torm oleks justkui läbi.Siiski on Sirbi juhtum andnud põhjust peeglisse vaadata mitte ainult poliitikutele, vaid ka Eesti kultuuriüldsusele ning meediale.Esiteks – kus olid kultuuriinimesed siis, kui Sirbile konkursi korras peatoimetajat otsiti? Konkursil osalenud nelik (Andres Ammas, Ülo Mattheus, Ivo Rull ja Kaarel Tarand) esindab pigem suhtekorraldajaid, pressiesindajaid ja ajakirjandust kui sügavaid kultuuriloojaid. Miks kerkisid Jan Kausi ja Wimbergi iseseatud kandidatuurid üles alles siis, kui tulekahju juba lahti oli? See meenutab kangesti valimistel toimuvat: ei seata end kandidaatidena üles ega käida valimas, küll aga kurdetakse, kui siis pukki pannakse keegi, kes seal olema ei peaks.Teiseks – poliitikud peaksid lõpuks ometi aru saama, et poolik tõde pole avalikkuse silmis valetamisest oluliselt parem, isegi kui need semantiliselt või juriidiliselt teineteisest erinevad. Pole mõtet kohe esimesena reaktsioonina esineda absoluutses toonis avaldustega stiilis "ma ei tea sellest kõige vähematki" või "me pole sellesse vähimalgi määral sekkunud". Olgu selge ja tõene sõnum, mille kõikuvusest ajakirjandusel pole lihtsalt võimalik kinni haarata. Sest kui see vähimalgi määral kõigub, siis me haarame - see on meie töö olemuslik iseloom. Suisa kohustus.Ning kolmandaks – võib-olla olen ma pisut liiga palju äsja (taas)loetud Stieg Larssoni Millenniumi-triloogia mõju all, aga kuhugi ei ole kadunud eeldus, et ajakirjanduses avaldatav informatsioon peab olema mitte ainult tõene, vaid ka tõestatav. Eesti Päevalehe juhtkirja ja Toompealt all-linna veeretatud valetamissüüdistuste näitel võib öelda, et sellest ei piisa, et oleme kuulnud (isegi kui oleme kuulnud autoriteetsest allikast), teinekord ei piisa sellestki, et oleme lugenud. Ka meie töö viljad peavad olema sellised, et need seisavad kindlalt nagu kalju, mitte nagu Riia Maxima. Tegemist on Vikerraadio meediateemalise päevakommentaariga. Kõiki päevakommentaare täismahus võib kuulata siit.
