Psychoterror laamendab taas
    Pärast 11 stuudioalbumit ja 22 aastat jalul püsimist pole Psychoterror oma tõsiseltvõetavuses järele andnud ja lõikab ikka sama teravalt kui muiste.  Reedel saab Kodu Baaris kuulda nii tutikaid palasid värkselt ilmunud albumilt "Vaenlaste Aeg", kui ka igihaljaid lööklaule kõhedast minevikust. Vanameistritele sekundeerib punk orkester St Cheatersburg.   Seoses tulevase sõndmusega võtsin küsida Psychoterrori frontmehe Freddy käest ka paar kiiremat küsimust.    Kohtasin eile tütarlast, kes juhtus olema täpselt sama vana kui Psychoterror, ja täitsa adekvaatne juba.     Noored tüdrukud on jah üsna adekvaatsed.    Kas sa arvad ka, et kõik on kinni dopamiini tasemes?   Jah muidugi, kuid ei.    Mis on su narkootikum?   Põhiliselt värske õhk. Naudin erinevaid hõngusi.    Kus sa rahu leiad?   See on saladus.    Milline on su lemmik Psychoterrori lugu?   Laste vahel vahet tegemine on mulle lapsest saati vastik.     Kuulsin kuskilt, et kui sa väike olid, siis oli su ema suur Elvise fänn ja kuulasid kogu aeg tema muusikat ja vaatasid videosid. Vastab see tõele?    Jah, Elvis on mu lapsepõlve sangar.     Kunagi ütlesid kusagil intervjuus, et  mõned teevad seda kunsti pärast, mõned jälle raha pärast, aga sina seda kunsti pärast küll ei tee ja raha pärast ammugi mitte.    See kõlas jah, kuidagi rabedalt. Eks ma katsusin üsna banaalselt selgitada, et bänditegu on minu punkarluse iseenesest mõistetava loomuliku intelligentsi osa. Kui lapsena punkima hakkasin, ei tekkinud küsimust, kas teha bändi ka, see oli niigi selge.     
