Arvustus: 45 227 ruutkilomeetrit tragikoomilist äralennuvälja
“Äralennuväli”, Tartu Uus Teater, esietendus 29. novembril 2013 Teksti autor: Mart Aas Lavastaja: Ivar Põllu Kunstnik: Kristiina Põllu Valguskunstnik Rene Liivamägi Video- ja plakatikunstnik: Henry Griin Muusikaline kujundaja: Ardo Ran Varres Näitlejad: Helgur Rosenthal, Ardo Ran Varres, Kristel Leesmend, Katrin Pärn ja Evald Aavik.   ANNA HOOGU Äralennuväljale!      Viimastel aastatel on eestlaste väljarändest räägitud tülgastuseni. Probleemi on vaadeldud küll ühe, küll teise nurga alt, leitud mõistetavamaid ja ebameeldivamaid põhjuseid. Ometi on see teema lõpuks muutunud omaette infotulvaks, leides koha poliitilistes kannanärimistes, kommertsajakirjanduse lööklausetes jne. Oleme emigratsioonist nii palju kuulnud, et probleemina on see saanud millekski igapäevaseks, harjumuspäraseks ja isegi tüütuks, mistõttu on selle taga raske näha üldrahvuslikku tragöödiat ja tuhandeid pisikesi katastroofe.  Kõigest hoolimata on Tartu Uus Teater uuesti Eesti tühjenemise probleemi süvenenud ning teeb seda subjektiivselt, siiralt ja naeruga läbi pisarate. Kuigi äraminekuga kaasnevaid erinevaid suhtedraamasid on kindlasti palju rohkem, on Mart Aas ja Ivar Põllu keskendunud vaid mõnele variandile, aga ilmselt kõige valusamatele ning põhilisematele. Alljärgnevalt mõnest neist pikemalt.    Välismaa mees sööb brokkolit Kõikvõimalikes (eeskätt) naistele mõeldud internetiportaalide nurgakestes ilmub üsna korrapärase sagedusega lugejakirju, kus idealiseeritakse sellist raskesti hoomatavat ja määratletavat elukat nagu “välismaa mees” ja üritatakse püüdlikult ühekülgseks surutud “eesti meest” materdada. Mart Aas on sellele teemale lähenenud vaimukate ja tabavate võrdlusega, mida välismaal töötav naine (Katrin Pärn) oma kodumaale jäänud mehele (Helgur Rosenthal) esitab: “Välismaa mees sööb brokkolit, sina sööd makarone, välismaa mees vaatab kaugusesse, sina ainult oma kartulit. Välismaa mees käib tööl ülikonnas, sina ehitad. Välismaa mees vaatab kaugusesse!” Lavastuses jääb selle naistegelase puhul mulje, et ta on kodumaale jäänud mehes ja elus pettunud ning välismaale tööle minnes lootnud ilmselt elu jätkata ka välismaa mehega, mis paraku aga õnnestunud pole. Särisev sapisus ei luba tema tundeid avaramalt tõlgendada. Võib-olla kõige mõjuvamaks osutus stseen, kus vana isa (Evald Aavik) püüdis skype’i teel kontakti sada kellegi lähedasega, tõenäoliselt oma lapsega. Kui tehnika altvedamamist (skype’i ühendus kippus katkema) saab lükata määramatute jõudude süüks, mis (vähemalt kõnetooni arvestades) lähedaste inimeste suhtlust takistas, siis palju torkivamaks osutus mõistmine, et laps, kellega kodumaale jäänud üksildane isa kontakti püüab saada, ei ole valmis temaga pikalt vestlema, isegi mitte vastama kõige esmasematele ja olulisematele küsimustele. Olgu siis põhjuseks ajanappus või huvipuudus “eelmise elu” lähisuhete vastu – tagajärjeks on ühe vana mehe mahajäetuse vaikne tragöödia.      Virtuaalse suhtlemise illusoorsus Väga lihtsalt, aga veenva kujundiga on suudetud edasi anda virtuaalse suhtlemise või läheduse illusoorsus. Tänapäeva maailmas on ju skype’is vestlemine saanud sedavõrd elementaarseks ja mugavaks, et keegi ei tunne võõristust selle ees, et ta lähedast vestluskaaslast pole silmast silma (arvuti ekraan selle mõõtu ehk siiski välja ei anna ning loodetavasti ei hakkagi andma) võib-olla aastaid näinud. Läheduse tajumise üle siin ja praegu ning virtuaalsete kanalite kaudu võib vaielda ning küllap on see mõningal määral siiski ka individuaalne, kuid tehnika järjepidevas toimimises võib kindlamalt kahelda. Kui internet kaob (kas või mõneks hetkekski), katkeb ka Skype’i ühendus ning seni silmast silma suhtlemisele piisavaks asenduseks peetud virtuaalsuhtlust ei ole enam. Lähedane on kaoatud ning ei tea, kui kauaks. Ilmekalt kujutas lavastuses seda asjaolu ekraanil üha väiksemaks muutuv skype’i aken, kuhu ühe osapoole nägu korraga enam ära ei mahtunud. Lõpuks haihtus aken oma miniatuursuses täielikult.   Kõikjal on parem kui siin, kellegi teisena on parem kui endana Tragikoomilisema nüansi annab kogu lavastusele kindlasti tšuktšipaari sissetoomine. Sugugi mitte tšuktšide kui paljude anekdootide tegelased, vaid kui võrdkujudena meile endale, kes me tahame aina kuskil mujal olla, aina paremad ja “õigemad” välja näha, ise seejuures sisemiselt enamasti muutumata. Ja tšuktšid meenutasid tõesti kohemetuid ja vahel stoilisevõitu eestlasi, kes mikrofoni ees omavahel vestlevad, kuid mis ometi on mõeldud kuulmiseks kõigile. Selle vestluse lõpuks jõuavad tšuktšid otsusele Eestisse kolida, sest seal on “parem”. Mõned stseenid hiljem naasevad tšuktšid uuesti, et anda ülevaade senisest elust Eestis. Üks neist on üheksa korda sugu vahetanud (loomulikult soovahetusoperatsioonidega) ning teine on end vastavalt järele opereerida lasknud, et olla partnerile endiselt vastassugupool. Pealtnäha absrudihuumori katte alt ilmneb aga eestlastele väga omaseks saanud mõtte- ja tihtipeale ka tegutsemisviis. Sest asi pole ju sugugi ainult selles, et välismaal töötades või elades arvatakse end edukam olevat kui kodueestlased. Edukultuse süvendatud alaväärsuskompleks on pannud paljusid käituma ja välja nägema kellegi teisena, kellenagi, kes tema enda silmis on justkui parem, ilusam, tähtsam – ja muidugi ka edukam – kui tema ise. Valus tõde, millest vist väga kaua mööda vaadata ei suudeta.      Väliseestlus ja Eesti Jällegi lühidalt, kuid huvitavalt puudutatakse üle poole sajandi eksisteerinud paguluseestlust. Me teame nende põgenemislugusid, nende taaskohtumisi kodumaa ja siiajäänutega ning lõpuks ka muinasjutulist ja idealiseeritud nägemust Eestist kui müütlisest muinaskodumaast. Aga kui palju on pööratud tähelepanu väliseestluse arengule ja kestvusele keelelisest aspektist, ja seda ühes väikeses, kuid kõnekas valdkonnas? Kristel Leesmend loeb ette pika nimekirja teoseid, mis käsitlevad 1944. aastal Punaarmee tuleku eest võõrsile pagemist, uuel kodumaal uue elu alustamist ning võõral maal eestlaseks jäämist. Neist viimane selleteemaline teos on inglisekeelne, ja mitte sellepärast, et see on mõeldud inglisekeelsele lugejale. Selle peene vihje kaudu loovad Aas ja Põllu isemoodi kontrasti siit võõrsile ja võõrsilt tagasi kodumaale ihkajate vahel.   Kujundus lihtne, kuid tabav “Äralennuvälja” lavakujundus on oma napilisusele vaatamata ambivalentne ning vahendituse tõttu vist ka mõjuvam. Maast laeni ulatuvad kangad, mis etendavad nii lava tausta, vaheseinu kui ka projitseerimiseks tarvilikke ekraane, kujutavad endast sinakashalliks “pleekinud” eesti rahvariide vööde mustreid. Esile tuleb tõsta kindlasti Henry Griini tööd, kes küllalt lihtsate videoinstallatsioonidega suutis tekitada vaatajas määratu kosmilise üksindustunde, mis võiks vallata inimest, kelle lähikontaktid ongi vaid skype’i-põhised.      Ardo Ran Varrese muusikaline kujundus ja Ivar Põllu helikujundus (kus lavastuses nende vahel täpne piir läheb, polegi vist väga selge) haakuvad teineteisega sujuvalt. Küll tekavad muusikalises kujunduses kahetisi tundeid teatud lauluvalikud. Huvitava ja iroonilise, kuid ometi uudse kontrasti saavutab lavastuse temaatikaga Edgar Savisaare valimispropagandaga kaasnenud lugulaul “Kaunis Maa”, mille trupp on õnneks ise uuesti salvestanud. Kui “Kaunis maa” tekitab äraspidise kontrasti, siis Heino Elleri “Kodumaine viis” või Frédéric Chopin’i “Leinamarss” mõjuvad klišeelikult. Ja üldsegi mitte seepärast, et nimetatud heliteosed on oma laia tuntusega lihtsalt ära leierdatud. Kui muusikaline kujundaja on mõelnud neid kasutada iroonilise võttena, siis tundub, et see ei ole õnnestunud.      Trupp moodustab ilusa mängulise terviku ning seetõttu kedagi ekstra valgusvihku tõsta pole mõtet. Rollid olid head, oma siiruses ehk kohati ebatäpsedki, kuid sellevõrra inimlikult veenvamad. Meeldiv on tõdeda, et taas on tee lavale leidnud Evald Aavik ning viimasel ajal iseäranis Ardo Ran Varres, kes kümmekond aastat tagasi vaid heliloomingule keskendus.   Lõpetuseks võib öelda, et tegemist on Tartu Uue Teatri tuntud heal tasemel lavastusega, mis peaks oma pidevas aktuaalsuses tüütuks muutunud väljarände traagilise temaatika inimesele taas isiklikumalt lähemale tooma. See on jätkuvalt meid kõiki puudutav probleem, millele ühtset ja universaalset lahendust pole veel kaugeltki leitud.   
